Vaatan kuidas mu mees lastega basseini ääres möllab. Lapsed kisavad, kiljuvad, naeravad, hüppavad vette ja jooksevad ümber basseini. Mu mees ka. Ta loobib lapsi ükshaaval vette ning ka sõprade pere lapsed ootavad järjekorras, et saaks olla väntsutatud. Lärm on hull. Aga lärm pole see, mis mind häirib. See on mingi teine tunne, mis närib. Saan aru, et mind närib hoopis kadedus. Mul ei olnud sellist isa, kes oleks selliseid lollusi minuga koos teinud, kirjautab Katrin Alujev lehel Holistika.ee.
Eelmisel nädalal pidasime mu väiksema tütre sünnipäeva. Sain järjekordselt aru, et võtan selliseid asju liiga tõsiselt, sest paanikaosakond oli täies koosseisus kohal. Sada küsimust tiirles juba mitu päeva enne sünnipäeva mu peas: mida süüa anda; kui palju; kuidas lapsi lõbustada; mis siis saab, kui vihma sajab; äkki on kõik maal vanaema juures; äkki kellelgi pole lõbus; äkki on mängujuht nõme; äkki tuleb liiga palju lapsi jne jne.
