Sõnadel on jõud ja sõnadel on vägi. Sõnade kombinatsioon ja lause ehitus loovad vastava vibratsiooni, intonatsioon viib vastavale sagedusele. On suur erinevus, kas me eitame või jaatame, kuid alati on võimalus mõlemat pidi samasse asja suhtuda. Vahe on selles, et jaatamise vägi on palju võimsam ning kõrgema sagedusega kui enese millelegi vastandamine.
Tehke eksperiment ning jälgige ennast ja jälgige teisi. Te panete tähele, kuidas ühed näevad kõiges vastuolu ning lähevad kommenteerivad ainult siis, kui nad millegagi nõus ei ole. Teised näevad positiivset ning ei keskendugi sellele, mis nendega ei haaku, nad kommenteerivad siis, kui neil midagi lisada või jagada on. Vaadake oma Facebooki seinale ja te panete tähele, et on tüüp inimesi, kes võtavad sõna ainult siis, kui nad soovivad end millelegi vastandada.
Näiteks on mul sõbralistis üks väga kena vaimne inimene, kes räägib-kirjutab kaunis haldjakeeles ja õpetab teisi egovabalt elama, aga millegipärast kommenteerib ta suuremat osa positusi ainult siis, kui talle midagi ei meeldi ja seda juhtub päris tihti. Iseenesest on põnev jälgida, kui kaunilt on võimalik inimest haldjakeeles p…. saata, et teine põnevusega oma teekonda ootama jääb. Aga, mida see inimese enda kohta kõneleb?
Me võime pealtnäha paista teistele toredad, erudeeritud ja diibid vaimuinimesed, aga see, kuidas me millelegi läheneme, milliseid sõnu ja mõtteenergiat kasutame, näitab ära, millisel sagedusel me tegelikult viibime ja millises vibratsioonis võngume. Ega minagi jaatamise musternäidis pole, aga siis olen ma avastanud, et pärast negatiivse tonaalsusega postituse või kommentaari kirjutamist kustutan ma selle lihtsalt ära, sest mulle ei meeldi emotsiooni pealt tulistatud võnge, mis mulle sealt hiljem veel tükkaega vastu kiirgab. Samuti kui ma nooremana võtsin igasugu negatiivsust rohkem isiklikult ja südamesse, siis nüüd olen hakanud seda nägema hoopis teises valguses.
Inimene, kes on alati millegi vastu, avaldab kõike eitavas vormis ning võtab sõna ainult siis, kui saab ennast vastandada või midagi pahasti öelda on tegelikkuses väga õnnetu inimene, sest oma isiklikus elus keskendub ta samamoodi ainult hädale. Küll on ilm liiga palav ja siis jälle külm, küll on toit liiga soolane või mage, liikluses on kõik lollid jne. Alati on probleem, aga mitte ühtegi lahendust.
Kes lahendust näeb on võitja, kes näeb iga nurga taga probleemi on kaotaja. Sellest rullub lahti kaastunde olemus. Me ei saa vihastada ja solvuda endast nõrgema peale. Need, kes on pahased, vihased ja kurjad, nemad vajavad kõige enam meie kaastunnet, mõistmist ja tuge, sest neil ei ole aega kogu pahameele keskel ARMASTAMISEKS. Nad ei armasta ennast ja ei armasta teisi, sest nad ei oska ega leia sealt pahameele keskelt ilu üles.
Ma ei väidagi, et võiksime nüüd kõik hakata silmaklappidega optimistideks, kuid kriitika asemel on võimalik anda ka meeldivat tagasisidet või jagada oma isiklikku kogemust. Meil on võimalus valida, kuhu ja kuidas oma eluenergia suuname, sest, kõik mis tuleb sinu seest on väliselt sinu ümber.
Proovige, mis juhtub kui transformeerida pidev eitamine võimsa vibratsiooniga jaatamiseks (mõttes, sõnas, tundes, käitumises jne.)?
Näiteks:
“Miks mitte” asemel “Kõlab hästi.”
“Ei saa kurta” asemel “Kõik on hästi.”
“Pole probleemi” asemel “Jah, kindlasti.”
“Ära tee nii…” asemel “Mulle meeldiks, kui sa teeksid nii…” või “Palun tee selliselt, et…”
“Vabandust, et ma hilinesin” asemel “Aitäh, et sa mind ootasid,” või “Tänan sind sinu kannatlikkuse eest.”
“Mul ei ole aega” asemel “Mul on kiire” või “Mu päevaplaan on sisustatud teiste asjade/prioriteetidega.”
“Mul ei ole raha” asemel “Mul on teistsugused väljaminekud” või “Minu raha on juba paigutatud.”
Iga sõna ja mõte aktiveerib programmi. Kes muudkui korrutab, et tal pole aega ega raha, tal ei saagi seda kunagi olema, sest ta ise muudkui tellib seda puudusteadvust Universumilt juurde.
Pidage meeles, et kõrges sageduses toimub loomine ja sünnib looming, madalas sageduses käib võitlus ning lõhkumine ja lammutamine.
Allikas: Kõiksuse Kanaldused Facebook
