Terve elu on justkui vastutanud minu tegemiste või mittetegemiste eest teised inimesed. Algul vanemad, siis kasvatajad lasteaias, õpetajad koolis ja ülikoolis, ülemused tööl ning üldjuhul pole arvestatud minu tahte ja soovidega. Kõik on toimunud välisel survel. Ajapikku kaovad sel viisil enda tahe ja vajaduste mõistmised sootuks.
Kui siis ühtäkki tuleb endal elama hakata ilma välise surveta, siis kust peaks tulema enda sisemine huvi ja tahe muutuda ja muuta, otsustavus ja tahtejõud võtta oluline teema käsile ja tegeleda sellega. Näiteks otsida ja uurida uusi materjale, analüüsida ja otsustada, kas see sobib mulle või mitte, teha plaan, kuidas ellu viia ja lõpuks plaan ka täide viia. See kõik aga nõuab omakorda aega, pingutust, enesedistsipliini, järjepidevust, julgust ja motiveeritust. Kui need omadused on meis väljaarenemata kuna kõik on käinud läbi teiste sunni, siis ongi iga muutus väga raske. Äkki tajusin sügaval enda sisemuses vastutuse võtmise olemust ja see oli päris hirmutav.
Tajusin ka, et vastutuse ja väe teema on kihiline. On olemas isiklik vägi, perekondlik vägi, enda riigi ja terve planeedi vägi, mis on omavahel kõik seotud.
Vaatame pisut veel lähemalt, mis võib inimest muutuste tegemisel ja vastutuse võtmisel tagasi hoida teades, et iga väiksemagi positiivse muutuse juurutamine aitaks elu paremaks muuta? Olen seda nüüd küsinud endalt igast nurgast ja saanud vastuseid üksikisiku seisukohast. Laiapõhjalise kollektiivteadvusliku vastuse sain ma aga eelmisel suvel Sännas Eestimaa tervendusrituaali tehes.
Minu väe tugevus või nõrkus on seotud minu perekonna tugevusest, väest või perekonnas valitsenud väärtushinnangutest- ja hoiakutest.
Näiteks üheks põhjuseks, miks me ei taha pingutada, võib olla selles, et meil ei ole sellist harjumust. Me oleme kuskilt saanud eeskuju, et pingutamine ja muutuste tegemised on rasked ja vaevalised ja ühiskonnas valitsevast korrast, et parem kui sa ise üldse ei mõtle vaid alistud valitsevale võimule. Meil on olnud esivanematest eeskujud, et õppimine, töö tegemine, probleemide lahendamine ja elu üldse on raske vaev, piin, ülejõukäiv pingutus. Mõelge, kuidas teie peres on ellu, töö tegemisse, eneseteostusesse, naudingutesse ja puhkusesse suhtutud? Kas me oleme kasvades saanud kaasa uskumuse, pingutamine on tore, elada on mõnus ja elu on elamist väärt?
Eelmisel suvel käisin Sänna mõisas Eestimaa ja Eesti rahva tervendamisrituaalil. Seal ilmnes huvitavaid asju, ent mina räägin sellest osast, kus me suunasime oma mõtted ja mälestused esivanemate edasiantud väärtustele ja tõekspidamistele toitumise, suhete, armastuse, looduse, riigi, ühiskonna, raha, naudingu, puhkuse ning seksuaalsuse vallas. Sealt tuli välja paljud eestlaste jaoks juba teada-tuntud tõekspidamised.
Näiteks see, et riik, valitsus ja riigijuhid on või olid ülimuslikud. Nad ei kuulunud vaidlustamisele. Käske ja reegleid tuli järgida. Töö ja elu on vaev, sealt ka ütlus – tee tööd, siis tuleb ka armastus! Seksuaalsusest ei räägitud üldse, seda polnud nagu olemaski. Tunded, nendest ei räägitud, need tuli maha suruda. Et elus võiks ka midagi nautida, seda polnud samuti olemas. Tunnustust ja kiitust oli vähe, mille baasil oleks kasvanud minu enesekindlus ja oma väe tunnetus. Üks helgetest väärtustest, mis mina oma perest kaasa sain, oli austus looduse vastu. Loodus on püha, mets ja maa on su kodu, mida tuled hoida. Selle sain kodust kaasa pigem energeetiliselt, mitte niivõrd räägitud juttudest, kuivõrd lähedasi kõnelusi oli üldse vähe.
Mida siis eestlased veel arvavad oma maa ja rahva olemusest, väärtushinnangutest ja tõekspidamistest? Toon siin välja mõningad grupitöös esitatud näited:
Eestimaa on pühamaa, väepaik, kodune, väike aga armas, karge, kaunite aastaaegade vahelduvusega, mitmekesise ilmastikuga, taassündinud noor riik, paindlik, kauni ja ürgse loodusega, tantsu- ja laulumaa, mereriik, põlisrahvas omal maal, ravitsejate maa, vaimult tugev.
Nagu näeme on Eestimaaga kõik korras, aga kuidas on lood Eesti rahvaga?
Eestlased on töökad, kuid kõik käib läbi vaeva ja raskuse – töö on vaev, õppimine on vaev, pereloomine ja laste kasvatamine on vaev, elu üldse on vaev ja mure ehk muretsemine. Kõike muretsetakse endale – lapsi, tööd, elukohti jne. Eestlased on uhked, aga alaväärsuskompleksidega, enesekesksed, kinnised samas abivalmid, nõiarahvas, võõraid ei võeta kergelt omaks, traditsioone hoidvad, ihnsad, sensitiivsed, aeglased aga tugevad, raskemeelsed, usaldamatud, umbusklikud, hirmufoonis elavad – mineviku taak on oma jälje jätnud, hirmunud, hirmul tuleviku pärast, orjarahvas, käsitöö tegijad, laulu- ja tantsurahvas, jonnakad, naabrist paremad, ei oska puhata, olla ega nautida; tunnustust vajavad, ellujääjad, tundeid allasuruvad, tehnilise ärksusega, looduslähedased, töökad ja vastupidavad. Eestlased on privaatsust vajavad, võimu kartvad, alalhoidlikud, uimased. Tunnevad hirmu vägivalla ja võimu ees, karmi pinna all on armastust vajav hing. Omane on vaesusmentaliteet.
Sellised väärtused oleme saanud kaasa oma perekondadelt. Perekonnad on omandanud jälle oma hoiakud riigis valitsevast olukorrast ja võimust.
Sellised on eestlased ja Eesti rahvas. Kes sellesse riiki sünnib, kannab sellist karmat. See on Eesti rahva karma. Miks me sündisime just siia riiki, sellise karma piirkonda, mitmete võõrvõimude poolt vallutatud ja orjastatud piirkonda? Ehk sellepärast, et oleme oma eelmistes eludes ise põhjustanud kellelegi vaeva ja muret, midagi teistele vägivaldselt peale surunud, orjastanud? See külmus, kinnisus, vaevalisus, jonnakus, orjalikkus ja murelikkus on meie rahva ühisväljas ehk meie kollektiivses alateadvuses. See on tegelikult ka meid ka väga tugevaks ja sitkeks teinud. Karastatud rahvas! Eestlaste ütlus on ka see, et mis ei tapa, see karastab!
Meie ülesanne on seda nüüd muuta ehk transformeerida. Õppida oma õppetükid, põletada oma karma ja muuta mõtlemis- ja käitumismustreid helgemaks, avatumaks ja õnnelikumaks.
Huvitav on see, et just Eestist on saanud alguse üleriiklik ja ülemaailmne Teeme Ära! koristusaktsioon ehk Maaema puhastamine, sümbolina puhastustuli, üleriiklikud mõttetalgud märksõnaga mõtlemine ja arukus, Õnnepanga ja Õnnelaada heade tegude ja annete jagamine, üleriiklik südamemeditatsioon ehk armastus ning nüüd juba paaril aastal Eestimaa tervendamine. Kas me mitte ei tervendagi just nüüd Eestimaad ja Eesti rahva karmat?
Mida Eesti rahvas saaks oma rahva heaks veel teha? Me saame muuta Eesti rahva murelikud ja rasked uskumused ja mõttemustrid nagu raskuse, mure ning vaevalikkuse kerguseks, helguseks ja avatuseks. Meil tuleb kirjutada oma ajalugu ja raske energia ümber.
Näiteks võime sõnastada nii: eestlased on üha välja- ja sissepoole avarduvad, kõiges on lihtsus ja päikselisus, naer ja õnnelikkus, hingata on kerge. Eestlased on usaldavad, huvituvad, mängulised, vaimustuvad. Me oleme usaldavad ja kindlad tuleviku suhtes, olevik ja tulevik on helged, minevikule on andestatud, vabadus ja tingimusteta armastus saavutatud, töö ja õppimise suhtes tuntakse huvi, kirge ja entusiasmi. Kõik on saavutatav. Tundeid väljendatakse julgelt, aga arukalt – emotsionaalne intelligentsus on saavutatud. Oleme saanud küpseks ja täiskasvanuks rahvaks. Oskame anda ja vastu võtta. Oleme ennast väärtustavad, huumorimeelega, nautida ja puhata oskavad, elurõõmsad, tunnustavad, toetavad, avatud, särasilmsed. Oskame olla ja nautida hetke, oleme erksad ja ärkvel, endast ja teistest lugupidavad ja hoolivad, armastavad, naerused, külluses elavad, teiste ja endaga arvestavad. Esivanemaid ja lapsi austatakse ja armastatakse. Perekonnas on sõprus ja koostöö. Muutustega käiakse kaasas, ollakse pidevas voolamises, kõiges nähakse arengut. Areng on loomulik ning tahetud. Nimekirja võib lõputult pikendada.
Seega võiks olla meie ühine harjutus muuta oma negatiivsed mustrid positiivseks! Mure-muretuks, tahtejõuetus-tahtejõuks, kurbus-rõõmuks.
Vastuseks, miks muutused on rasked, on see, et iga helge väärtuse elluviimise taga on terve sajandite pikkune suguvõsade raske väärtusmustrite koorem. Tegelikult on lausa iga ületamist vajava muutuse taga terve Eesti või isegi terve planeedi rahvaste kollektiivse teadvuse energia. Ega ainult meie sellist raskust talu, vaid enamus maailmast. Iga riik omal viisil.
Hea on see, et on juba olnud tugevaid eesminejaid, kes on need raskused ületanud ja tee ette teinud. Mida pidi tundma Jeesus, kui ta tuli 2000 aastat tagasi meile armastuse teed ette tegema? See, millise raske energiaga tema silmitsi seisis, võib ainult ette kujutada. Meie põlvkond teeb sama. Meil tuleb uus helge ja kerge energia tuua vana asemele. Kui on juba piisavalt uues energias käijaid ehk saavutatud kriitiline mass, toimubki teadvusenihe ja me oleme kõik uues teadvuses. Me oleme koos palju ära teinud ja ma usun, et me suudame koos saavutada uue teadvuse.
Nagu näha on minu ja sinu vägi seotud nii perekonna, riigi kui kogu planeedi valitseva olukorraga. Mida rohkem oma täitväge rakendavaid inimesi tuleb, seda kiiremini saavad oma väe tagasi ka teised, sest tee on juba ette tehtud. Ainult tegutsedes kasvab julgus ja oma väe täieliku ulatuse tajumine.Uskuge eestlased on suure väega inimesed!
Autor: Agnes Laine
