Meie ürgne hirm ei pärine mitte ainult meie sünnihetkest ja lapsepõlvest, vaid samaaegselt ka meie esivanemate ürgsest hirmust. Meie esivanemad kannatasid nälja ja muude hädade käes ning nende elus oli palju hetki, mis panid sügavalt muretsema. See hirm on meile edasi pärandatud. See hirm on meil kõigil sees. Ning seetõttu, et me selle hirmu tõttu kannatame, teeme seda olukorda veelgi hullemaks. Me muretseme oma turvalisuse, töökoha ja oma perekonna pärast. Me muretseme ohtlike olukordade pärast. Isegi siis, kui midagi halba ei juhtu, ei takista see meid hirmu tundmast.
On palju noori inimesi, kes enda sõnul vihkavad oma vanemaid. Vahel ütlevad nad jõuliselt ja selgelt: “Ma ei taha temaga üldse tegemist teha.” Nad on oma vanemate peale nii vihased, et nad on nendega suhtlemise täielikult lõpetanud. Vahel ongi inimestel mõjuvad põhjused end füüsiliselt või emotsionaalselt vanematest eraldada, eriti siis, kui vanemad on neid väärkohelnud. Vahel tunneme oma vanematega koos olemise ees hirmu, kartes, et oleme liiga haavatavad ja saame uuesti haiget.
Isegi juhul, kui keeldume oma vanematega kohtumast või nendega rääkimast, ei saa me end neist lõplikult eraldada. Me oleme nende poolt tehtud. Me oleme oma isa. Me oleme oma ema. See jääb tõeks isegi siis, kui me neid vihkame. Me kanname oma isa ja ema endas edasi. Me ei saa seda osa endast välja kiskuda. Ka oma vanemate peale vihastumine ei muuda seda. Me vihastuksime tegelikult vaid enda peale. Meil tuleks meie sees olevate vanematega leppida, nendega rääkida ja otsida võimalusi, kuidas rahumeelselt koos eksisteerida. Kui suudame seda mõista, siis on leppida lihtne.
Me oleme suutelised suureks muutuseks, nii iseenda sees kui ka võimelised mõjutama meist väljapool asuvat maailma. Oma hirmu tõttu arvame sageli, et me ei tea, mida teha. Kuid meil tuleks vaid praktiseerida teadlikku jalutamist ja hingamist, et luua teadveloleku ja mõistmise energiat. Kui jõuame mõistmiseni, aitab see meil vabastada oma hirmu, viha, vihkamise ja palju muud. Armastus saab sündida ainult mõistmisest.
Kui öeldakse, et keha ja meel on omavahel ühenduses, ei peeta silmas vaid sinu keha ja meelt. Sinu sees eksisteerivad kõik sinu veresugulastest esivanemad ja sinu vaimsed esivanemad. Sa saad läbi iga oma keharaku kokku puutuda oma isa ja ema olemasoluga. Nad on sinu sees tõeliselt olemas nagu ka sinu vanavanemad ja vanavanavanemad. Seda tajudes mõistad, et kannad neid endas edasi.
Võibolla arvasid, et sinu esivanemaid enam ei eksisteeri, kuid isegi teadlased ütlevad, et sinu esivanemad eksisteerivad edasi sinu geneetilises pärandis, mis asub igas sinu keharakus. Sama tõde kehtib ka sinu järeltulijate kohta. Sina saad olema nende igas keharakus. Ning sa saad olema iga-ühe teadvuses, kellega sa eales oled kokku puutunud. Sinu vaimsed esivanemad eksisteerivad sinu sees, sest seda, kes sa oled oma loomuselt ja seda, kes oled tänu oma kasvatusele, ei ole võimalik üksteisest lahutada. Sinu pärilik loomus transformeerub läbi kasvatuse. Sinu vaimsus ja teadvelolek, kui see on saanud sinu igapäevase elu osaks, avaldub ka igas sinu keharakus. Seega on sinu vaimsed esivanemad olemas igas sinu keharakus. Sa ei saan ende olemasolu eitada.
Mõnel meist on imelised vanemad, teistel on seevastu vanemad, kes on ise palju kannatanud ja pannud ka oma lapsed ja elukaaslased kannatama. Igaühel on mõned veresugulastest esivanemad, keda ta imetleb ning teisi, kel on tohutult palju negatiivseid jooni ja kelle üle kuigi uhke ei olda. Kuid nad kõik on tema esivanemad. Samas on meil ka selliseid vaimseid esivanemaid, kes meid ei aidanud ja kes meile isegi ehk halba tegid. Me võime nende peale viha pidada, kuid nad jäävad endiselt meie esivanemateks.
Meil tuleb naasta iseenda juurde ning võtta oma veresugulased ja vaimsed esivanemad omaks. Me ei saa neist lahti. Nad on reaalsed ja eksisteerivad meie sees – meie kehas, meeles ja vaimus. Kui avad ust andestuse imele, on esimeseks sammuks nende tingimusteta aktsepteerimine.
Harjutus: oma esivanemate aktsepteerimine
Selleks, et siiralt aktsepteerida teisi sellistena, nagu nad on, tuleb meil alustada iseendast. Suutmata aktsepteerida iseennast sellisena, nagu me oleme, ei ole me ealeski suutelised aktsepteerima teisi. Kui ma vaatan ennast, näen positiivseid, imetlusväärseid ja isegi erakordseid asju, kuid samas olen ka teadlik oma negatiivsetest külgedest. Seega, kõigepealt tunnen ma ära iseenda ja aktsepteerin end.
Visualiseeri sisse ja välja hingates oma esivanemaid ning teadvusta nende häid ja halbu külgi. Püsi otsusekindel, et neid kõiki ilma vähimagi kõhkluseta oma esivanematena aktsepteerida.
Kallid esivanemad! Mina olen teie, koos kõigi teie tugevuste ja nõrkustega. Ma näen, et teil on nii positiivseid kui negatiivseid seemneid. Ma mõistan, et teil on olnud õnne ja et teie head seemned nagu lahkus, kaastunne ja kartmatus said teie sees kastetud. Niisamuti mõistan ma, et hetkedel, kui te ei olnud õnnelikud, siis said kastetud negatiivsed seemned nagu hirm, ahnus ja kadedus, ja siis ei olnud positiivsetel seementel kasvamiseks võimalustki. Kui inimese positiivsed seemned saavad tema elus kastetud, juhtub see osaliselt tänu õnnele ja osaliselt tänu pingutamisele. Soodsad asjaolud aitavad meil kasta kannatlikkuse, lahkuse, kaastunde ja armastuse seemneid.
Neid seemneid aitavad meil kasta inimesed meie ümber ja samuti saab neid kasta, praktiseerides teadlikkust. Kui aga inimene kasvab suureks sõja ajal või peres või kogukonnas, mida on tabanud õnnetused, siis võib see inimene olla täis hirmu ja meeleheidet. Vanemad, kes palju kannatavad ja tunnevad maailma ja teiste inimeste ees hirmu, kastavad hirmu- ja vihaseemneid ka oma lastes. Kui lapsed sirguvad suureks turvalises ja armastavas keskkonnas, siis on nende sisemiste heade seemnete eest hoolitsetud ja need võrsuvad tugevateks.
Kui suudad oma esivanemaid kaastundega vaadata, siis mõistad, et tegu oli inimestega, kes kannatasid ja andsid endast parima. See mõistmine kustutab kogu tõrjumise ja viha. Oma esivanemate aktsepteerimine koos kõigi nende nõrkuste ja voorustega aitab sul muutuda rahulikumaks ja olla vähem kartlik. Ka oma vanemaid vendi ja õdesid võid sa vaadelda kui oma esivanemaid, sest nad tulid ilmale enne sind. Ka neil on omad tugevused ja väljakutsed, nagu meil kõigil.
Rahu tegemine oma esivanematega nõuab pisut praktiseerimist, kuid kui soovid alistada eneses olevat hirmu, on nendega ära leppimine oluline. Seda saad teha kõikjal, nii kirikus kui puu all, nii mäetipul kui kesklinnas. Sul tuleb vaid kujutleda kõigi oma esivanemate olemasolu iseenda sees. Sinna kannad neid edasi. Ainult sel juhul, kui oled nendega rahu sõlminud, saad sa sajaprotsendiliselt praeguses hetkes elada.
Allikas: Thich Nhat Hanh “Hirm”, kirjastus Pilgrim
