Ma näen nii sõbra kui terapeudina, et paljudel ketravad sees ennastnärivad mõtted. Kas see töö, mida ma teen, on õige? Kas ma elan sellist elu, nagu ma endale soovisin? Kuhu kadus aeg ja rõõm? Milleks ma üldse elan? Ega ma midagi maha maganud pole? Neid küsimusi ainult mõistusega analüüsides on tupik kerge tulema, lahendusi justkui polekski. Niikuinii leiab aju mineviku kogemusi vaagides, et muutusi ette võttes ja senisest erinevaid asju tehes on ebaõnnestumise võimalus ülisuur. Parem madalat profiili hoida ja hinge pidades edasi tiksuda. Mõistuse hääl ütleb, et lahendus, mis seniajani toimib, on usaldusväärne, isegi kui sees aeg-ajalt miski kripeldab. Kust saada kinnijooksnud mõistusele turgutust?
Süda teabMis seal sees siis kripeldab ja su väsinud ajult tähelepanu püüab saada? Pakun, et see on süda. Minu meelest on peamine sõnum, mida joogaõpetajad ja mediteerimise pooldajad inimestele edastavad, vajadus südame ja mõistuse koostöö järele.
