Koristasin kappe ja kraamisin tuba. Kui töö tehtud, panin käima muusika ja tossama viiruki.Oli selline mõnus olemine. Millegipärast jäin vaatama tikutopsi oma peos. Sinna oli kirjutatud: „Toosis ca 45 tikku. Tellija: Hansa Candle AS”.Tekkis kujutluspilt: ma olen täna kolmkümmend üks. Üsna tõenäoliselt ongi mu ülejäänud elu nagu topsitäis tikke, millest igaüks tähistab elatud aastat.
Seega – keskmiselt 45 aastat veel. Kui selle eani olen õnnelikult elada osanud, siis tõenäoliselt olen ka elu õhtutunnile vastu minnes rõõmus rauk. Kas ma oskan?
Esimene tikk on süüdatud
Vana aasta viimasel õhtul kolisin majast, mis oli olnud mu kodu mitmed aastad, ühetoalisse korterisse. Ehkki ma ei teadnud, miks, oli mul täiesti kindel sisemine veendumus, et ma pean uue aasta esimese päeva alustama puhtalt lehelt. Sõna otseses mõttes joone kõigele masendavale ja rusuvale alla tõmbama. Koos pesumasina ja diivaniga pakkisin kokku ka eneseväärikuse riismed ja läksin. Panin värava kinni, vaatasin viimast korda maja, kallistasin koera ja ütlesin hinges: see on nüüd läbi.
Mul polnud aimugi, mis uus aasta mulle toob ja kuidas ma hakkama saan. Aga kui pool üksteist õhtul magama läksin koos Helenaga, ütlesin ma endale: sellest tuleb mu elu kõige erakordsem aasta. See oli minu varajane uusaasta tervitus. See oli otsus. Justnimelt. Ma võtsin vastu otsuse algava aasta osas ja tõmbasin mõttes tikku.
Kirglik leek või suitsune susin
Võta tikutoos ja vaata seda. Üks tikk põleb praegu ja minu topsi on nelikümmend neli veel jäänud. Sinu oma põleb samuti ju. Kuipalju tikke sa siiamaani raisanud oled? Mina olen piisavalt selleks, et ülejäänut väärtustada. Iga aasta on üks tikk. Kuidas sa seda põletad? Susistad ära, nagu vead hommikut õhtusse? Põletad nii kirglikult, et hetkega on kõik läbi? Võtad hoopis topsi ja viskad kõik korraga lõkkesse nagu viskad tühja oma elu?
Ma olen sel aastal teadlikult teinud asju, mis mulle on tõelist naudingut pakkunud. Olen tõesti elanud juba tänaseni viisil, nagu ma seda pole teinud viimased viis aastat. Mu leek on olnud küll arglik ja vahepeal kustumaski aga mida aeg edasi, seda eredam, kirkam ja julgem. Tean, et susisema ei jäta ma seda enam kunagi.
Kui lõpust saab algus
Veel aasta tagasi puudus mul igasugune enesekindlus, väärikus, identiteet. Kõik tõekspidamised armastusest ja elust olid kui valuuta, mis enam ammu ei kehtinud. Ma olin ise samuti liiga palju samme valesti astunud. Kindlasti ei olnud ma ise musternaine, kaugel sellest. Mu abielu oli lihtsalt ühel hetkel sirge ja surnud.
Aga hetkel,kui polnud enam midagi kaotada ja saabus homne päev, Helenaga näpuotsas, taipasin esimest korda elus, mis mu jaoks oli tõeliselt oluline. Ma teadsin, mida ma tahan. Ma teadsin, mida ma ei taha. Hakkasin tegutsema. Sain lapsele lasteaiakoha ja läksin tagasi tööle. Lahutasin ära ja võtsin enda neiupõlve nime tagasi. Otsisin üürikorteri. Hakkasin koolis käima. Minu lõpp sai tegelikult minu alguseks. Kõlab nagu väga kergelt teostatav, eks. Aga see polnud.
Ka mina kukkusin auku tagasi rohkem kui kord. Selleks, et päriselt midagi juhtuma hakkas, kulus pool aastat. Vabadel õhtutel ma meisterdasin peas plaane, kuidas, mis moel, kas üldse. Vahel läksin lihtsalt välja ja jõin end mälukasse. Seda kõike oli liiga palju. Ma ei suutnud oma emotsioonidega toime tulla. Hoolimata sellest, kuiväga tahtsin leida lahendusi, ma ei suutnud neid lihtsalt näha. Ikka ja jälle proovima ajendas vaid üks: usk paremasse homsesse. Ehkki otsisin vastuseid väljast ja ei näinud ilmselget – ennast. Ma ei osanud seda lihtsalt teada varem.
Sütti, sütti, võimas leek!
Sel aastal olen esimest korda väga teadlikult tegelenud asjadega, mida ma naudin. Olen avastanud uuesti enda jaoks raamatud. Õppisin lapsena väga varakult lugema. Põhjus oli väga ratsionaalne: tahtsin teada, kuidas lugu lõppeb. Ema ei jõudnud ju igal õhtul ette lugeda.
Kuni neljateistkümnenda eluaastani olin ma täielik raamatunarkomaan. Ma lugesin kogu aeg. Puhja raamatukogus käisin kord kahe nädala jooksul Salvo kelguga, mis oli raamatuid triiki täis. Unistasin raamatukogutädi ametist. Võimalus päev otsa lugeda ja saada selle eest veel sada rutsi kuus – see tundus kui muinasjutt. Ma jumaldasin lugemist.
Miks ma siis selleks hiljem aega ei leidnud? Sest ma polnud lihtsalt aega võtnud. Justnimelt: võtnud. Sel aastal olen iga kuu ostnud endale vähemalt ühe raamatu. See on mu igakuine meeldetuletus endale: tegele asjadega, mida päriselt ihkad. Ma ei saa küll lubada endale tavaliselt rohkem kui ühte või äärmisel juhul kaks aga seda põhjalikum ja kaalutletum on iga sooritatud ost. Ja ma täiesti kaifin seda tunnet, mida ainult raamatud suudavad minus tekitada.
Olen tutvunud uute inimestega. Ja mul on neilt nii palju õppida! Teen seda ahnelt ja isuga. Justkui olles alateadlikult valmis selleks, et nii nagu tulevad, võivad nad minna. Tahan, et ma hiljem ei saaks mõelda – „oleks võinud“.
Ma olen hakanud tegelema teadlikult iseenda sisemise arenguga. Meditatsioon on ikka jätkuvalt väga raske. Võib olla on lihtsalt kortermajas elades vaja kõrvatroppe, et summutada naabrite hääled ja haamriga toksimine korterist neliteist? Mida teha sääskedega, kui oled liuglemas alfatasandile ja keegi londi selga lajatab? Aga ma proovin edasi.
Ma pole võtnud vastu otsust hakata täiskarsklaseks ja püüelda helevalge nimbuse poole ümber pea. Mulle meeldib vahel veini juua ja hommikuni rokkida. Ma ei ütle kunagi ära hõrgust toidust. Mulle meeldib tunda end elusana. Ma naudin.
Leia sinagi üles tegevused, mis sulle päriselt meeldivad. Sütita ise oma leek läbi selle. Tee asju, mis sulle meeldib, mis kukub sul hästi välja. Leia üles oma sisemine põlemine! Su päevad hakkavad olema täis pikitud hetkedest, mis teevad sind rõõmsaks ja annavad jõudu homseks. Teadmine, et homme on vähemalt üks asi, mis su südame põksuma paneb, annab põhjuse hommikul naeratamiseks.. Ühel hetkel sa näed, et põled jõulise, ereda leegina. Sa oskad end ise õnnelikuks teha.
Mitu tikku on su toosis järgi?
Elada viisil, kuidas olla rahulolematu, õnnetu ja sisemist trotsi täis – seda oskan ma suurepäraselt. Võiksin vabalt kirjutada nädalaga raamatud stiilis: „5 vihkamise viisi“, ” Torm elutuppa. Minutiga!”, “Kuidas luua toimiv sõltuvussuhe“, „Tingimustega armastus“. Ehkki mul puudub ärivaist, ei usu ma millegipärast, et need kaoksid letilt kui ahjusoojad sarvesaiad. Inimesed teavad isegi, kuidas elada õnnetult.
Mul on neljakümne viiest tikust põlemas esimene. See oli tuliuus pakk. Tihti ei anta võimalust kõiki tikke lõpuni kasutada. Tikk.Takk. Siis saab aasta täis. Üks tikk põlenud. Nelikümmend neli ees.
Allikas: www.suhtesahver.ee
