Üksi on kindel ja turvaline - ei taha kuuluda kuhugi, kust saab teiste hulgast välja arvata - kuhu liidetakse, sealt ka lahutatakse. Kohta, kuhu inimene arvas end olevat seotud ei olnud tegelikult olemaski. Need on inimese valusad kogemused, et olnu on olnud näiline ja siis astub esile kurbus - üksiku hinge kaaslane. Inimene loob ise endale teekaaslase, kellega ühes olles tunda end kuuluvat ja seotuna olevat. Inimene tuleb, et olla ja minna - ta on ajutine, sest Aeg on meister ja inimene aja tööriist, kirjutab Marianne Umborg.
Ühe õppetüki lõppedes lavarekvisiidid vahetuvad – kui klaver põõsas või püss seinal on paigal ja paigas inimene, erinevate nägudega – igas enese poolt mängitud etenduses osaline, kes lahkub eesriide sulgudes nagu poleks olnudki. Inimesele on antud ja jäetud see roll ning lava, millel mängida iseenda mängu nimega Elu. Neil hetkedel, kui tema loos tundub olevat vaheaeg, näeb ta kõrvalt teiste omasid ja lihtsalt pealtvaatajana olles, tunneb end kõrvalejäetuna – ta ei kuulu ega ole seotud – tema teab, et käimas olevas etenduses tema sammudest ja olemas olemisest mitte midagi ei muutu – tema on vaikuse tolm, mis langeb tühjusesse.
