Ennekõike tarkust ja selget meelt. Küllap kõik aimame sisimas, kes on Tark. Vanasti, kui isekeskis toime ei tuldud, mindi ikka Targa juurde avitust saama. Sest tema teadis.
Mida ta teadis?
Tõde.
Mis on Tõde?
Tunnetatud paratamatus – taip, “kuidas asjad käivad”. Tarkus ongi teadus, kuid mitte fragmentaarne (et üks teadlane teab üht ja teine hoopis teist), vaid terviklik – teadus kui Teadmus. Teiseks on see – erinevalt “kirjatarkusest” – alati praktiliselt rakenduv konkreetsele olukorrale. Targal on terviklik ja ühtaegu eluline, kogemuslik teadmine loodus- ja vaimsetest seadustest. See võimaldab tal Elus pingusetult ja sügava mõnuga toime tulla ning juhatada seda neilegi, kes parajasti omadega krussis. Praktika on tõe kriteerium.
“Valgustatus” tähendab siis selle läbivalgustamist, läbinägemist, mis “mittevalgustunule” varjatud, hämaras. See on Läbistav Tarkus – prajna. Sest mida selgemeelsemalt teame, “mis värk on”, seda sügavamaid valikuvõimalusi omame – võimet valitseda ennast ja “mitteennast” – maailma. Mis kuskil sisimas on lahutamatud, Üks.
“Müstiline kogemus” polegi muud kui ühtsus- või samasuskogemus – Loodusega (loodusmüstitsism), Jumala(kuju)ga (jumalik müstitsism), Puhta Teadvusega (vormitu müstitsism), “Taeva äratundmisega Maa pääl” (mittekahene müstitsism – Ühe Maitse)
Nii loodusteadlane, kes teab loodusseadusi, luues sellel pinnalt võhikule uskumatuid tehnoloogiaid, kui ka teadvuseteadlane, saavutades selle pinnalt ülivõimeid (siddhi), on mõlemad omal moel „valgustunud”, kuna valitsevad loodust ja/või oma meelt.
Varjatud struktuuride, mudelite läbivalgustamiseks ja sõnastamiseks, mõistestamiseks vajame Mõistust, Intellekti – loovat mõtlemist kui kaemust, millega “minna katte alla” – ala- ja/või üliteadvusse, et “kaevata välja” sealt üha uusi Aardeid. Valgustumine – vähemasti selle “mehelikus”, yang-võtmes – on mõeldamatu ilma Uuriva Vaatluseta, mida teostab Mõistus – inimaju seni evolutsiooniliselt kõrgeim võime. Kusjuures see pole pelk ratsionaal-loogiline mentaalsus (aru), vaid just Mõistus kui “südame ja aru liit”, “intellektuaalne intuitsioon”- mis ongi kogu lõpmatult lahtirulluva teaduse, kunsti, müstitsismi jne häll. “Olla valgustunud” tähendab “olla mõistnud” – ja väljendanud seda ennekõike Sõnas kui mõistes…
Kuid mis on Vabanemine?
Vabanemine millest?
Samastumisest oma meeleliigutustega, eeskätt kehaaistingute, tunnete ja mõtete/kujutlustega.
Lakkamatu eneseküsitlus “Kes ma olen?” oli Šri Ramana Maharši põhipraktikaid, millele “õige vastus” on: “Kes seda küsib?” Kes on see Absoluutne Subjekt, Keda ainsana pole võimalik muuta objektiks? See Vankumatu Kalju (Petros), Oaas Kõrbes, Saar Ookeanis, mis alati muutumatu, püsikindel?
Kui kinnistume sellises Peeglisarnases Tarkuses – Tunnistajas, Vaatlejas, Seesmises Nägijas -, vabanemegi Kolme Looma “surmavast haardest”: Madu (meie antipaatiad), Kukk (meie sümpaatiad) ja Siga (meie teadmatus). Seega Vabaneme Kannatusest, kuna taipame selle põhjuseid ning teame sellest vabanemise teed. Säält edasi on Ühe Maitsesse veel vaid kukesamm.
Elu muutub Mänguks, Seikluseks… ja lõpuks – Imeks. Need on vormid, milles Tundmatus murrab sisse Vabanenu Ellu. Veel enne seda aga on: Elu kui (suurem või väiksem) Väljakutse.. Elu kui (leebem või karmim) Õppetund… Elu kui “mõttetu kannatus”, mis “purustab” ja “viib hukuni”.
Valgus – ja sellega seotud Vabanemine – on aktiivne, “mehelik”, yang-aspekt. Nool, mis tungib Tundmatusse ja/või juba teadaolevasse (Ringi), sünnitades arenguspiraale ja avastades Vabaduse Ookeani uusi Kaldaid.
Areng on lõputu ega lõpe isegi mitte Ühe Maitse, advaita, “sansaara ongi nirvaana’ga” – sest Olemise tuumaks on Lõputu Loovus – Looja. Mida sügavamalt Ta meis ärkab, seda hoogsam, tõkketum on meie liikumine Tundmatusse – Iga Jumala Päev.
Mõtiskluse autor on Peeter Liiv
