Minu vähist tervenemise lugu: oluline on leida endas üles rõõm ja enesekindlus

Selle aasta jaanuaris aga otsustasin, et nüüd on vaja minna arsti jutule. Nagu minu jaoks oli kohe olemas ka vaba number, mida selle arsti puhul tavaliselt ei juhtunud. Ikka tuli oodata mitu nädalat. Kõigepealt, nagu tavaliselt ikka naistearsti juures, võeti vajalikud analüüsid, mis olid korras, kuid kogenud silmaga dr. Väinale ei meeldinud ultrahelipilt. Seepärast otsustas ta hüsteroskoopia kasuks. 3. veebruaril sain vastuseks: tegemist on emakavähiga. Kui praegu järgi mõtlen, siis teadsin oma sisimas juba seda vastust ette. Mul olid enne pikad juuksed, kuid aasta lõpus lõikasin nad lühemaks ning mõtlesin, et varsti on nad ju nagunii olematud. Seega alateadvus teadis kõike juba ammu, kuid mul ei olnud aega ja ilmselt ka julgust iseennast kuulata.

Nüüd, kui diagnoos oli laual, polnud enam milleski kahelda. Loomulikult võttis see esimese hooga ka minul jalad alt: vähk – minul, miks, see ei ole võimalik, appi! esialgu ma sellest kellelegi, peale abikaasa, ei rääkinud. Otsustasin, et kõigepealt on vaja saada teada täpne diagnoos. Tänu oma nn. ihuarstile dr. Väinale sain juba järgmiseks nädalaks numbri onkoloogi juurde. Taas kord sattus mulle suurepärane oma ala professionaal dr. Kaarde. Tema sõnad olid: “Ega nüüd pole muud kui tegutseda!” Andsin vereanalüüsid ja käisin kahes erinevas kompuuteruuringus. Nende viimastega läks natuke aega ning kogu komplekti vastuse pidin saama 27. veebruaril konsiiliumis. Ilma vastusteta teadis arst seda, et operatsioon on vajalik nagunii ning me panime esialgse operatsiooniaja 3. märtsile. “Hm, 3. märts, mõtlesin ma. Kas see on nüüd siis hea või halb märk?”

Sel päeval, 28 aastat tagasi olin saanud tuttavaks oma abikaasaga. Ja nüüd siis selline teema.

Juba koduteel meenus mulle aga hoopis see, et mul olid 3. märtsiks lennupiletid Türki. Olin selle reisi koos sõbrannaga broneerinud juba detsembris. Türgi on minu jaoks väga oluline maa. Käin seal ennast võimaluse korral ikka aegajalt laadimas ning saabun alati suure energiakogusega tagasi. Pidime Türgis külastama üht energeetiliselt väga võimsat kohta – Pamukkalet. Olin dilemma ees. Kaalusin paar päeva asja ning tundsin, et pigem lükkan operatsiooni edasi, kui et jätan Türki minemata. Tundsin, et just nii on õige. Palusin arstilt uut aega. Muidugi oli tema üllatus esialgu suur, et inimene, kel on äsja avastatud vähkkasvaja, mõtleb mingi reisi peale, kuid ta oli mõistev ja pakkus uut aega märtsi keskpaigaks.

Veebruari lõpuni oli veel aega. Otsustasin, et nüüd on saabunud see hetk, kus mina ise olen muutunud endale kõige tähtsamaks. Minust endast sõltub minu elu. Jätsin ära kõik kokkulepitud tööd. Sain aru, et inimesed pahandasid, kui olid mitu kuud järjekorras oodanud. Palusin vabandust ja jäin endale kindlaks. Nüüd pean ma ennast aitama! Teised tuleb kõrvale jätta ja ilma süümepiinadeta! Mind on ainult üks ning ükski minu klientidest ei tule mind asendama ei emana ega naisena. Nii ma ennast töötlesin, kui alustasin enda armastamise õppimist. Nagu öeldud, on igal haigusel oma põhjus. Selle olin ma üles leidnud, kuid nüüd oli vaja leida tee selle südamesse.

Olen seda meelt, et iga haigus on seotud meie emotsioonidega. Esialgu on emotsioonid meie energeetilistes kehades ja kui me neid seal kinni hoiame ning muudkui aga ketrame, hakkavad need mõjutama meie füüsilist keha. Tegelikult ei ole see ju mingi uus teadmine. Ida meditsiinis on teatud seda juba aastatuhandeid.

Minu haiguseks oli diagnoositud emakavähk. Emakas konkreetselt räägib süütunnetest ja vimma kandmisest enda sees. Jah, eks ta oli. Erinevad eluetapid olid minugi teele veeretanud inimesi, kes minu mõistes ei käitunud minuga sugugi mitte hästi. Minu sees oli palju solvumist juba kooliasjast peale, viha juba lapsepõlvest. Olin justkui andeks andnud, aga mingid sabad olid ikkagi jäänud. Ma ei olnud päris alateadvuse tasandile oma andestamistega jõudnud. Ma ei olnud osanud võtta neid inimesi enda õpetajatena. Kui minu elu oleks lapsepõlves olnud roosiaed, siis ehk poleks ma praegu nii tugev kui olen. Kui ma poleks koolis olnud tõrjutud, siis ehk ei oskaks ma mõista praegu neid, kes seda praegu läbi elavad ega oskaks nõu anda, kuidas sellistes olukordades iseendaga toime tulla.

Ma hakkasin kõiki neid tundeid üksipulgi uuesti lahkama, analüüsima ning endast neid kohti otsima, kuhu nad olid talletunud. Mõned mälestused olid ikka väga valusad, kuid need tuli päevavalgele tõmmata, et nendest lõplikult vabaneda. Tuli jätta need minevikku nii, et nad ei mõjutaks enam mitte kunagi minu elu.

Lisaks sellele hakkasin oma kehaga oluliselt rohkem dialoogi pidama. Küsima, mida tema tahab, kuidas ta ennast tunneb. Ma palusin oma keha, et ta oleks nõus minu hingega edasi minema. Tihti me samastume oma kehadega, kuid tegelikult on need ju ainult meie hinge kodud. Tänu oma kehale on mul olnud võimalus kogeda elu Maal ning selle eest tuleb mul olla oma kehale ainult tänulik. Palusin endalt vabandust, et olin oma keha unustanud ning võtnud teda kui loomulikku asja. Tegelikkuses on keha saamine hinge jaoks ülim kingitus, mida on kõrgemal tasandil kaua oodatud. Ja siis, Maa peal olles, suhtume me oma kehadesse kui millessegi väga loomulikku. Me unustame talle tähelepanu pööramast ning topime sageli täis igasugust saasta, mis meile maitseb. Seega – andestamine iseendale ning iseenda armastamine olid järgmised olulised sammud.

Vahepeal oli kätte jõudnud 27. veebruar. Sel päeval täitus mul 45 eluaastat ning ma astusin konsiiliumi ette, kus sain teada oma lõpliku diagnoosi: 4b staadiumi emakavähk, siiretega kopsudes, vaagna lümfisõlmedes, munasarjades. Viimase staadiumi vähk! Uskumatu! Väga kummaline oli see, et ma ei tundnud ennast üldse nii. Seepärast oli minu reaktsioon: ma ei võta haigust enda omaks, vaid käsitlen teda kui ajutist nähtust ja kogemust-õppetundi. Sealsamas selgus ka see, et kohe opereerida ei saagi, sest kasvaja on liiga suur. Eelnevalt oli vaja teha keemiaravi. Kõik hakkas justkui klappima – käin Türgis ära, laen ennast päikest täis, külastan oma väekohta ja siis alustan raviga.

Raviplaan nägi välja nii: 3 korda keemiat, siis operatsioon ning seejärel uued keemiakuurid. 8. märtsil, järgmisel päeval Türgist tulles, läksin esimesse keemiaravisse. Ma võtsin seisukoha, et kõik kulgeb suurepäraselt. Keemiaravisse võtsin kaasa kõrvaklapid, et saaksin kuulata meditatsiooniks sobivat muusikat ning raamatu “Armastus, meditsiin ja imed”. See raamat on suurepärane toetaja. Olles ise haigusega tegelev, olid need haiguslood, mis kirja pandud ühe onkoloogi poolt, kuidagi eriti lähedased. Neljatunnise keemiaravi ajal mediteerisin, lugesin ja kujustasin keemia asemel oma kehasse voolamas tervendavat valget valgust. Nägin, kuidas see liigub mööda mu veresooni ning tervendab kõik need rakud, mida mulle vaja ei ole, säästes samal ajal võimalikult palju terveid rakke.

Esimese keemia ajal tuli minuga suhtlema ka toitumisnõustaja. Ma ei hakka kommenteerima kõike, mida ta rääkis. Võin öelda vaid nii palju, et mul on selle kohta oma arvamus. Olin teinud juba kuu aega ka põhjalikku tööd toitumise ja toidulisandite vallas. Teadsin ning tundsin täpselt, mida mu keha vajab. Näiteks D-vitamiini võtsin ja võtan ma ka praegu 8000- 10 000 IU päevas. Rääkisin oma iseenda toidulisanditega ja Hiina meditsiiniga aitamise plaanist ka oma raviarstile. Õnneks sattus mulle taas väga tark arst, kes kuulas mu ära ja ütles, et ta on mõnede asjade kohta lugenud, kuid teaduslikke tõendusmaterjale ei ole veel piisavalt, et seda kõike kinnitada ning palus, et ma oma raviga tavameditsiini ravi ära ei riku. Soodavee joomise peale ta ütles küll, et sellega tuleb olla ettevaatlik. Jõin seda ju tegelikult päris palju: 3x päevas suhteliselt kanget lahust ning lisaks päeva jooksul 1,5 – 2 liitrit väga nõrka lahust. Oluline oli saada oma keha kiiresti aluseliseks. Olin lugenud ja vaadanud ka erinevaid arstide poolt Youtube’i ülespandud videoid, kus räägiti sellest, et vähk saab areneda ainult happelises keskkonnas. Minu teadmine oli see, et vähk on nagu seen, mis ajab kehasse laiali oma niidistikku ning selle kasvu tuleb pidurdada. Kui seenekübar enam niitide kaudu toitu ei saa, siis ta kuivab. Seega oli minu ülesanne tekitada enda kehasse vähi jaoks võimalikult ebasoodne keskkond.

Ja muidugi on seejuures ka väga oluline igasugune stressi kõrvaldamine! Lihtne öelda, arvab nii mõnigi. Aga tegelikult ju sõltub kõik meie vaatenurgast elule. Kas ma oskan oma elu vaadata kui kulgemist ja pidevat õppimist või hakkan ma võitlema sellega, mida elu mulle andnud on? Muidugi ei saa käed rüpes istuda ja oodata, mida saadetakse. Tuleb otsustada oma elu juhtida ning igasse takistusse suhtuda pigem kui põnevusfilmi – kas ületan selle mäe või kukun alla ja alustan uuesti?

Lisaks sellele on vaja jõuda iseenda selgrooni. Selleni, et kellegi teise arvamus ei lähe mulle enam korda. See, kuidas teised mind näevad, ei puutu minusse, sest nemad ei tea minu elust midagi. Ainus, kes minu üle otsustada saab, olen mina ise. Mul tuli päriselt jõuda selleni, kuidas võtta elu lihtsalt sellisena nagu ta on. Elada endast parimat andes, lubades endale eksimusi ja taas tõusmisi. Kas ma oskan enam mitte vihastada ja solvuda? Kas oskan leida igast päevast üles ilusa hetke ja kas tahan anda iga päev inimestele killukese enda armastusest?

Kuna mul oli diagnoositud vähi agressiivne vorm, sain kõige kangemat keemiat. Protseduur kestis 4-5 tundi. Sõltuvalt sellest, kas oli vaja teha ka vereülekanne või mitte. Aneemia oli kerge tekkima, kuigi tegin kõik endast oleneva. Aga ma ei muretsenud. Iga kord, kui veeni tilkus keemiaravim, kujustasin seda taas tervendava valgusjoana. Ma teadsin, et see ravi aitab mind. Ühe käe küljes tilguti ja teises käes veepudel soodaveega. Lisaks ka porgandi-peedimahl ja banaan.

Päevaraviosakonnas võiks mängida muusika, mõtlesin ma. See aitaks nii mõnelgi inimesel mõtted vähilt ja protseduurilt eemale peletada. Oluline on leida endas üles rõõm ja enesekindlus. Oma elutahte sõnastamine on sellisel ajal ülioluline. Keha ju teeb seda, mida inimene tahab – kui tahab elada, siis asub koos inimesega looma tervenemise võimalus, kui aga annab alla, siis pole kehal võimalust iseseisvalt otsustada, et tema tahaks küll veel Maa peal seda ilusat elu kogeda. Kurbus ja hirm on negatiivsed energiad, mis vähki veelgi toidavad!

Samamoodi tuleb suhtuda oma lähedastesse, kes haiged. Haigusest rääkimist ei ole vaja vältida. Vastupidi – tuleb anda võimalus rääkida endast välja hirmud ning seejärel otsustada: ma elan! Kõige hullem, mida lähedased ja sõbrad teha saavad, on eemaldumine. Vähihaige ei ole pidalitõbine! See haigus ei ole nakkav. Küll aga on oluline suhtlemine ja ennast jätkuvalt tervena ja vajalikuna tundmine.

Keemiaravist veel rääkides. Nii arst kui ka toitumisnõustaja hoiatasid, et pärast ravi esineb iiveldus ja valud. Selleks kirjutati välja spetsiaalsed rohud, mis aitavad selle olukorraga toime tulla. Küsisin, et kui neid ei esine, siis ei pea ju tablette ka võtma. Toitumisnõustaja teatas, et kindlasti peab, kuna nagunii on iiveldus ja oksendada ei tohi, kuna see kurnab organismi. Sel ajal kui ta iiveldusest rääkis, mõtlesin mina: “Minuga nii ei ole. Minuga nii ei ole.” Arst oli õnneks ikka seda meelt, et tabletti tuleb võtta vajadusel. Iiveldust ei esinenud mul pärast ühtegi keemiat. 3.- 5. päeval olid lihased küll kanged ja öösel valutasid natuke, aga valuvaigistini asi ei jõudnud. Liikusin palju, jõin palju vett, tarbisin toidulisandeid ning andsin oma kehale palju värsket toitu. Keemiaravi kulges seega väga rahulikult, teadlikult ja suures rahulolutundes. Pärast viimast keemiaravikuuri tehti uus kompuuter, mis näitas, et kasvaja on vähenenud, kuid metastaasid on kõik ikka alles, kuigi samuti ravile allunud ja mõõtmetelt vähenenud. Olin tänulik, et osutusin operatsioonikõlbulikuks.

3. juunil toimus operatsioon, mis kulges tänu dr. Kaardele väga hästi. Ei mingeid valusid, ei mingit ebamugavustunnet. Voodis lamades tõmbasin pidevalt alla tervendavat valgust, andestasin ja palusin andeks. Narkoosijärgne periood oli selles mõttes just kõige intensiivsem. Olin justkui ärganud, aga samas kusagil kaugel toimetamas iseenda kehaga. Haigla personali kohta on mul öelda vaid kiidusõnad! Milline hoolivus ja mõistmine! Aitäh! PERHi toitumisspetsialistidel aga soovitan endale selgeks teha, milline näeb välja taimetoit. Kuna palusin endale taimetoitu, sain söögiks keedetud kartulid, jogurtikastme ja mingi magusa tarretise või kartulid jahukastmega…. Tervislikkusest operatsioonijärgsele patsiendile vist eriti rääkida siinkohal ei saa.

Sel samal ööl pärast operatsiooni sain selge sõnumi: “Keemiaravi ei tohi võtta.” Ning teadmise, et kui võtan, suren ravi, mitte haiguse tagajärjel. Ma ikka tükk aega seedisin seda sõnumit. See ei olnud minu jaoks mingi uus nähtus. Suhtlen nn. teispoolse maailmaga nagunii, pigem oli sõnumi sisu üllatav ja ka hirmutav. Mul on diagnoositud 4b staadiumi vähk. Hästi, enamus on välja lõigatud, kuid kopsudes on ju metastaasid ikka veel olemas. Selle aasta märtsis olime matnud minu tädimehe, kes suri kopsuvähki, mis arenes ülikiiresti ja mina ei tahtnud küll olla järgmine, kelle matustele tullakse.

Dilemma. Taas pandi proovile minu usk iseendasse ja oma väesse. Esialgu otsustasin seda lihtsalt seedida ja uurisin arsti käest, et mis siis saab, kui keemiat enam edasi mitte võtta. Ta selgitas mulle kõike põhjalikult. Paranesin operatsioonist kiiremini, kui arvata oleks osanud. Tegin haiglas endaga ka korralikult tööd. Jalutasin palju, mediteerisin, jalutasin ja mediteerisin. Nädala pärast olin juba kodus. Esialgu oli muidugi liikumine vaevaline ehk siis liikusin nagu tigu, aga ma olin lihtsalt tänulik kõige eest – arstile tänulik, iseendale tänulik, oma haigusele tänulik ja oma kehale tänulik, selle eest, et ta pidas sellele kõigele vastu ning palusin, et saaksime veel koos siin elus jätkata.

Kaks nädalat pärast operatsiooni läksin taas konsiiliumisse. Olin otsustanud usaldada sõnumit, mis minuni jõudis. Selle eest pean tänama oma meest, kes julgustas mind öeldes, et kui mina ka iseennast ja oma väge ei usalda, siis kes seda üldse teha saaks? Lapsed olid oluliselt rohkem kahtleval seisukohal, aga saan ka nende hirmust aru. Konsiilium ei kujunenud sel korral nii meeldivaks kui esimesel korral, kui olin olnud raviskeemiga nõus. Selgitasin, et mu keha vajab keemiast ja operatsioonist taastumist. Pean talle andma vitamiine just toidu abil – marjad, puu- ja juurviljad, ning palusin võimalust uuesti arsti juurde tulla augusti lõpus. Olin otsustanud, et kui selleks ajaks ei ole midagi muutunud või on olukord läinud hullemaks, võtan igal juhul uuesti keemiaravikuurid. Minu ravi arst püüdis mind muidugi veenda, et ravi on vajalik. Saan täiesti aru, sest tema ju samuti tahtis mulle parimat. Dr. Kaarde jäi igati mõistvaks ja viisakas, mida aga ühe teise arsti kohta kuidagi öelda ei saa. Tema võttis minu haiguslugu, täpsemalt raviskeemi muutmist, väga isiklikult. Ta jõudis lõpuks oma ähvardustega isegi nii kaugele, et teatas: “Augusti lõpuks võite olla juba surnud. Teil on viimase staadiumi agressiivse vormiga vähk. Kas Te olete ikka oma diagnoosist aru saanud?” Ta ütles, et on olnud juba mitu aastakümmet onkoloog ega pole veel ühtki imet näinud. No mul ei jäänud muud üle, kui talle ainult kaasa tunda, sest mina olen oma lühikese tervendaja praktika jooksul ainult imesid näinudki. Konsiiliumi kokkuvõtteks lasi see arst kirjutada, et keeldusin ravist ja otsustasin alternatiivi kasuks, kuigi sellest ei olnud meil kordagi isegi juttu. Ma jätkuvalt uskusin, et sõnum mulle ei olnud juhuslik või meelepete. See oli info, kuidas edasi minna.

Igal juhul võtsin oma elu nüüd veelgi enam enda juhtida ning otsustasin terve suve lihtsalt elada – süüa palju värsket, tegelda erinevate vaimsete praktikatega, s.h. andestamisega, oma rahulolutunde leidmisega, liikumisega ja elu nautimisega (s.t. elust rõõmu tundmisega), probleemide lahendamisega, mis lahendamist vajasid. Esitasin endale peaaegu üle päeva küsimuse: “Millisena elaksin ma oma elu viimase päeva?” Oi kui paljud asjad, mille pärast olin ehk varem muret tundnud, muutusid ebaolulisteks. Mis on kõige olulisemad asjad, mida inimene kogeda tahab – muidugi armastus, rõõm ja olemise kergus. Mõistmine, et elu kui niisugune on ilus vaatamata kõikidele olmeprobleemidele. Elu oma olemuselt on maagiline ja müstiline! Oluline on endale andestamine ja iseenda armastamine. Iseenda säästmine neist asjadest, mida ei saa muuta ega tagasi kerida. Oluline on lasta lahti kõigest, millesse on inimene sageli harjumusest klammerdunud, isegi elusse.

Otsustasin tõepoolest lasta lahti ka elusse klammerdumisest. Tuleb see, mis tulema peab. Kui pean elama, siis elan kindlasti edasi, sest ma olen endaga nii palju tegelenud. Olen õppinud küsima abi ning saanud seda oma väga headelt sõpradelt. Inimene ei pea olema üksi, vaid võibki abi küsida – ka see oli minu üks õppetundidest. Elu on voolamine ja voolamine on eluga kaasa liikumine, mis ei tähenda seda, et me ei juhi ise oma elu. Vastupidi, jõesängi ehitame me ise oma parima oskuse järgi. Iga takistus selles on vaid ajutine, sest voolav vesi leiab alati endale sobiva tee. Oluline on piisav jõulisus ja kindlameelsus. Iseennast tuleb kuulata. Meie kehad on meie hinge kodud. Inimene tunneb ennast kodus hästi, kui see on puhas ja värske, kui seal on palju rõõmu ja rahulolu.

Augusti lõpus läksin uuesti arsti juurde tagasi, kergelt väriseva südamega. Analüüsid olid korras, aga nagu olin saanud juuni kuus konsiiliumis teada, et näita analüüsid midagi. Seega oli vaja oodata kompuutri vastuseid. Palusin, et minu keha oleks täielikult tervenenud või vähemalt ei oleks metastaase rohkem juurde tekkinud. Aja kompuutrisse sain oktoobri alguseks. Ukse taga seda vastikut kontrastainet juues tuli tahtmine püsti tõusta. Tundsin, et kuidagi ei taha uuringule minna. Juhus nii, et kompuutril tekkis mingi rike, just enne minu järjekorra saabumist. Olin korraks isegi vihane – kogu see jälkus on ära joodud ja nüüd siis läheb aparaat katki! Teeks ikka nüüd uuringu ära, kui ma juba siin olen. Õnneks kõik laabuski. Ise veel mõtlesin, et ei tahtnud ju minna ning inglid kiirustasid siis kohe appi mu palvet täitma. Peab oma soovidega olema ettevaatlik, sest need ju võivad täituda.

9. oktoobril sain telefoni teel vastuse kätte: kõik analüüsid on korras ja kompuuter ka. Kontrolli tuleb minna 5- 6 kuu pärast. Mis mõttes? Korras? Mida tähendab korras? Palusin, et õde võrdleks mai lõpu ja oktoobri alguse kompuutri kirjeldust. Juunikuises oli kirjeldatud metastaasid mõlemas kopsus, erineva suurusega. Oktoobrikuine kirjeldus oli puhas! Minu keha on vähivaba! See, et ma ei võtnud keemiaravi, oli minu jaoks õige otsus! Tänan taaskord iseennast, et usaldasin oma kõrgeimat teadvust! Ma olen tunnistatud terveks! See on suur rõõm! Olen nii tänulik arstidele, oma toetajatele, oma perekonnale, lähedastele ja sõpradele, Loojale, kõikidele valgusolenditele, kes mind on aidanud ja muidugi iseendale. Ma tean, et olen õppetunni läbinud ega jää enam kunagi haigeks, kui jään oma rajale püsima. Kui juhin oma emotsioone ega luba negatiivsusel endasse püsima jääda. Olen muutunud inimene!