Mis meie lapsega toimub? Hakkasin mõtlema. Tema kasvamine ei toimunud kindlasti raamatu järgi.
Kuidas ära tunda ülitundlikku last?
Sain teada ülitundlikkuse tunnusest, kui meie tütar oli kolmeaastane. Raamatu “Ülitundlik laps” autor dr Elaine Aron selgitab, et ülitundlikkus on normaalne ja seda esineb umbes 20% elanikkonnast.
Dr Aron kirjutab, et ülitundlikud inimesed tajuvad maailma intensiivselt nende aju ülesehituse tõttu. Nad pole kõik ühesugused (70% on introverdid, samas kui 30% on näiteks ekstraverdid), kuid kõik tajuvad keskkonda sügavamal viisil.
Mõiste “ülitundlikkus” pani mind algul mõtlema häbelikule ja introvertsele lapsele, kuid see pole üldse meie tütar. Ta on ülimalt sotsiaalne, ekstravertne, armastab olukordi juhtida ja on dramaatiline. Kuid pärast selle isiksuseomaduse kohta lähemat lugemist oli selge, et meie tütar on just sellisel viisil veider.
Näiteks ülitundlikkuseta laps võib klassiruumi astuda, sõpru näha ja mängida. Ülitundlik laps (ÜTI) võib sama teha, kuid ta märkaks kohe ka ruumi ümberkorraldamist, et õpetaja on lihtsalt teda vaadates halva tujuga, ta hakkaks mõtlema, miks on õpetajal halb tuju ja ta märkaks siis sõbranna äsja augustatud kõrvu. Kuna ÜTI-d märkavad oma keskkonnas peensusi ja töötlevad neid sügavalt, on neid kerge üle stimuleerida, kuna nende närvisüsteem žongleerib korraga nii paljude sisenditega.
Mõistes, kuidas tema närvisüsteem töötab, sain lõpuks aru, miks ta pulmavastuvõtul jooksis pidevalt vannituppa, et valjust muusikast puhata. Miks ta karjub, kui tema õde nutab. Miks ta sai üle stimuleeritud, kui blenderit käivitasin, ilma et oleksin teda eelnevalt hoiatanud. Ja miks ta väljendab oma emotsioone nii intensiivselt, olgu need siis õnnelikud või ärritunud.
Parem moodus ülitundliku lapse kasvatamiseks
Mõistmine, et meie tütar on ülitundlik, aitas mul teda uues valguses näha. Aga kuidas mu vanemlik käitumine selle äsja avastatud temperamendi tüübi tõttu muutuks? Dr Aroni raamat andis mulle mõned ideed oma vanemlike otsuste ümbervaatamiseks.
Siin on viis õppetundi, mida olen omandanud pärast viit aastat, mis on aidanud kasvatada meie imelist ja väga tundlikku last – loodetavasti aitavad need ka teid.
1. Kaastundlikkus
Empaatia väljendamine meie tütre suhtes, kui ta on ärritunud, aitab peaaegu alati rahuneda. Oma lapsepõlvest pärit lugude jagamine juhtumitest, mis on sarnased sellega, mida ta tol hetkel kogeb, viib teda ärritunud tundest mõistetud olemise kogemuseni. Teda sülle tõmmates võin öelda: “Kunagi, kui olin väike, murdis mu vend mu lemmik värvi pliiatsi ja mul oli nii kurb.”
Lõpuks kuivab ta pisarad, esitab mulle küsimusi minu kogemuste kohta ja naaseb oma õnneliku mina juurde. Olen õppinud emotsioonide nimetamist, mis on kaasaelamisel abiks, kuid noores eas emotsiooni peatamine seda pole. Näiteks väidan, et ta tunneb kurbust, kuid ma ei palu tal põhjalikult selgitada, miks ta arvab, et end nii tunneb.
2. Võtke aega endasse vaatamiseks, mitte aeg maha
Ma olin kindel, et aeg-ajalt aja mahavõtmise kasutamisega olin õigel teel – minutiline aeg iga lapse vanuse aasta kohta, nii on võimalik lugeda kasvatuse raamatutest. Kuid peagi mõistsin, et tütre üksi oma tuppa saatmine ei lahendanud probleemset käitumist. Kui midagi üldse toimus, siis pigem see tegevus võimendas ärritust. Kui ma ta jõuliselt tema tuppa saatsin, hakkaks ta trampima, uksi paugutama ja asju loopima.
Varsti taipasin, et just need väljakutsuvad ajad olid need, kui ta vajas mind kõige rohkem. Ta oli üle stimuleeritud ja tal puudusid oskused end üksi maha rahustada. Hakkasime koos tegema endasse vaatamisi, kus lõime ühenduse ja saime toimuva sõnadesse panna.
Me võisime rääkida sellest, miks teatud käitumine oli vastuvõetamatu, mida ta võiks järgmisel korral selle asemel teha ja mis oleks selle tagajärg, kui tehtud tegu korduks. Näiteks “Võib olla pahane, kuid pole õige õe mänguasju ära võtta. Järgmine kord võid temalt küsida, kas võid mänguasjaga mängida. Kui otsustad mänguasja uuesti võtta, siis läheme koos õe juurde ja räägime, miks me temalt mänguasju ei võta.”
Ülitundlike laste puhul piisab nende käitumise korrigeerimiseks tavaliselt lihtsalt meelde tuletamisest, mida neilt oodatakse ja milline võib olla tagajärg: “Ma palusin sul küpsiste saamiseks mitte lauale ronida. Näen, et sa teed seda ikka. Kui sa nii jätkad, siis lähme koos sinu tuppa ja räägime sellest, et miks sa seda ikka teed.”
3. Distsiplineeri, kui oled ise rahulik
Ma arvasin, et distsiplineerimise meetodid ja tagajärjed peavad olema kohesed. Kui meie tütar oleks mind näiteks löönud, arvasin, et korrigeerimine peab toimuma kohe. Olen õppinud, et tõhususe huvides saab parandusi teha ainult siis, kui olen ise rahulik. Minu vihast tulenev tõstetud hääl või häbistavad sõnad (“Kuidas sa seda võisid teha?”) ei viiks kuhugi. Meie tütar sulguks või jääksime võimuvõitlusse.
Olen õppinud, et kõigepealt tuleb võtta aeg enese maha rahustamiseks. Isegi kui see tähendab, et anname meie tütrele midagi 10 minutit vaadata – mis tavaliselt tundub kui autasu. See kui ma hingan sügavalt või lähen ise rahunemiseks välja, enne kui teda korrigeerin, on ülioluline. Kui ma olen rahulik, kuulab meie tütar mind ja olukorra läbirääkimine õnnestub.
4. Ole leebe, kui teie laps on üle stimuleeritud, näljane või väsinud
Olen õppinud muutma seda, mida meie tütrelt ootan, lähtudes sellest, kas ta on üle stimuleeritud, liiga näljane või liiga väsinud. Ta aitab tavaliselt hea meelega, kuid kui on üle stimuleeritud või liiga väsinud, võib ka kõige väiksem soov talle tunduda tohutu. Olen õppinud lugema, kui tema närvisüsteemil on koormatud. Märkan hetki, kus teda rohkem tegema sundides (pika päeva lõpus mänguasju korjata, enne hommikusööki voodit teha, kui ta on äärmiselt näljane), võib põhjustada tarbetu läbipõlemise.
Alguses arvasin, et olen temaga “liiga leebe” ja vastuoluline, painutades oma ootusi ja küsides temalt mõnikord vähem. Nüüd kasutan neid hetki eneseteadvustamise õpetamiseks. “Tundub, et oled kurnatud – kui suudad hambaid pesta ja pidžaama selga panna, siis korjan täna su mänguasjad kokku” ja õpetan teda enese eest hoolitsemine “Sa tundud näljane, teeme pausi õuna söömiseks, siis proovi seda uuesti.”
5. Hoidke keskkond lihtsana
Varem arvasin, et kui palju mänguasju korraga väljas on, soodustab see paremat mängu (rohkem valikuid, rohkem millega mängida, eks?). Varsti mõistsin, et mida rohkem mänguasju tuppa kuhjasin, seda rohkem peaks mu tütre närvisüsteem hakkama saama helide, vaatamisväärsuste, tekstuuride ja isegi lõhnadega. Liiga palju mänguasju põhjustas liiga palju valikuid ja elevust, mis käivad talle üle jõu.
Nüüd olen aru saanud, et vähem mänguasju on rohkem. Vähem mänguasju tähendab vähem valikuid, vähem asju, mida töödelda, vähem asju, mida korjata, ja vähem üle stimulatsiooni. Vähem mänguasju tähendab ka suuremat korda, mis aitab luua rahulikuma keskkonna ja meie puhul ka õnnelikuma lapse.
Kindlasti pole ma lapsevanemaks olemist lõpuni mõistnud. Inimene, kellest ma väga lugu pean, ütles kord, et kui me teame vanemluse kohta midagi kindlat, siis on see vanemluse küsimärk. Ja kuigi mõistame oma tütart ja seda, kuidas teda paremini kasvatada nüüd palju paremini kui paar aastat tagasi, kehtib lapsevanemaks olemise küsimärk siiski ka meie kohta.
Meil on aeg-ajalt ikka veel läbipõlemised, eriti ülemineku ajal (kooli alustamine, puhkuselt naasmine, uude majja kolimine). Kuid vähemalt on meil nüüd olemas vahendid, mida vajame vanemlikkuse paremaks mõistmiseks.
Teadliku ja kannatliku vanemana usun, et meie tütar õpib oma ülitundlikkust omaks võtma ja suunama selle maailma – mida ta nii sügavalt kogeb – paremaks muutmiseks.
Autor: Julia Ubbenga
Eesti keelde pannud Marilii Toots
Allikas: Ülitundlikinimene.ee
