Enamikel meist on rohkem asju, kui tegelikult vajame. See on meie tarbimisühiskonnas saanud normaalsuseks. Asjad, mis meil on, jätavad ekslikult mulje, nagu saaksime õnne osta, nagu tooksid need meile külluse- ja turvatunnet. Sellepärast tunnemegi, et mida rohkem tarbime ja mida rohkem meil on, seda õnnelikumaks saame. Kui see oleks tõesti nii, siis miks on maailmas rohkem depressiooni kui kunagi varem? Uskumine, et mida rohkem meil on asju, seda õnnelikumad oleme, on teinud meid hoopis alati rahulolematuks ja ärevaks. Võlad on suuremad kui kunagi varem. Kuidas orienteeruda maailmas, kus iga nurga taga paistab veel suurem, parem, soodsam ja ägedam asi, mida osta?
Me kõik tahame elada mõttega leida oma õnn, aga selle asemel on meie kodud täis asju, päevad täis tööd, mida me ei armasta, graafikud täis kohustusi ning elu täis võlgu ja koormat. Me oleme pandud uskuma, et asjad, mis meil on, näitavad meie väärtust ja seda, kes oleme. Inimesed kannavad ja kasutavad oma asjadest tegelikult vaid 20–25%.
