Töötasin mitu aastat palliatiivse ehk leevendava hooldusravi alal. Minu patsiendid olid inimesed, kes läksid haiglast koju selleks, et surra. Jagasin nendega koos palju erilisi hetki. Ma veetsin nende inimestega nende elu viimased kolm kuni kaksteist nädalat.
Inimesed kasvavad hingelt, kui peavad silmitsi seisma oma surelikkusega. Õppisin mitte kunagi alahindama inimese hinge võimet kasvada. Mõned neis inimestes toimunud muutused olid lausa erakordsed. Nad kõik kogesid palju erinevaid tundeid, nagu võiski arvata, kaasa arvatud eitamist, hirmu, viha, kahetsust, veelgi rohkem eitamist ja lõpuks olukorraga leppimist. Iga patsient leidis enda sees rahu, enne kui teise ilma suundus. Iga viimane kui üks neist.
Kui küsisin neilt inimestelt võimalike kahetsuste või asjade kohta, mida nad oleksid soovinud teisiti teha, ilmnes ühe uuesti korduvaid vastuseid. Toon välja viis kõige sagedasemat:
1. Soovin, et mul oleks olnud julgust elada elu enda moodi, mitte sellist elu, nagu teised minult ootasid.
See oli kõige tihedamini esinenud kahetsus. Kui inimesed mõistavad, et nende elu on peaaegu lõpukorral, ja selge pilguga olnule tagasi vaatavad, on lihtne näha, kui palju unistusi on jäänud täitmata. Enamik inimesi pole saavutanud isegi pooli oma unistustest ja peavad surema teadmisega, et selle põhjuseks olid nende langetatud või langetamata jäetud otsused.
On väga tähtis püüda elu jooksul vähemalt mõnda oma unistust täide viia. Kui sinu tervis hakkab vanaduse või haiguse tõttu juba halvenema, on selleks liiga hilja. Hea tervis kingib meile vabaduse, mida mõistavad väga vähesed, kuni neil ühel hetkel enam head tervist pole.
2. Soovin, et ma poleks nii kõvasti tööd rüganud.
See kahetsus kõlas iga meespatsiendi suust, keda ma põetasin. Nad igatsesid taga oma laste noorusaegu ja elukaaslase seltsi. Ka naised mainisid seda kahetsust, kuid suurem osa neist oli pärit vanemast põlvkonnast ja paljud naispatsiendid polnud kunagi pidanud tervet perekonda ära elatama. Kõik minu põetatud meespatsiendid aga kahetsesid sügavalt, et olid veetnud nii suure osa oma elust palehigis tööd rabades.
Oma eluviisi lihtsustamisega ja ühtlasi teadlike otsuste langetamisega on võimalik avastada, et sa ei vajagi tegelikult nii suurt sissetulekut, nagu arvasid. Kui tekitad oma elus rohkem vabadust, muutud sa õnnelikumaks ja avatumaks uutele võimalustele, mis sinu uue eluviisiga paremini sobivad.
3. Soovin, et mul oleks olnud julgust väljendada oma arvamust.
Paljud inimesed surusid alla oma tõelised tunded, et teistega mitte tülli minna. Selle tulemusena leppisid nad keskpärase eluga ega saanud kunagi kellekski selliseks, kelleks nad olid tegelikult suutelised saama. Lisaks põhjustas nende sees peitunud kibestumus ja vastumeelsus sageli ka terviseprobleeme.
Me ei saa kontrollida teiste inimeste suhtumist. Kuidas tahes teised inimesed ka sinusse esialgu ei suhtuks, võid sina siiski käituda avameelselt ja ausalt ning viia suhte täiesti uuele ja ühtlasi ka tervislikumale tasandile või siis kaotada oma elust selle ebatervisliku suhte. Igatpidi jääd võitjaks sina.
4. Soovin, et oleksin sõpradega ühendust pidanud.
Sageli ei mõistnud inimesed vanade sõprade tõeliselt häid külgi, kuni käes olid nende viimased elunädalad ja sõprade üles otsimine polnud tihti enam võimalik. Paljud olid oma eluga nii ametis, et lasid kuldsetel sõprussidemetel sõrmede vahelt läbi libiseda. Mitmed inimesed kahetsesid, et ei pühendanud sõprussuhetele seda aega ja pingutust, mida need tegelikult väärt olid. Surres igatsevad oma sõprade järele kõik.
Tiheda eluviisiga inimestel on lihtne lasta sõprussuhetel unustusse vajuda. Kui aga seisad silmitsi läheneva surmaga, taanduvad elu igapäevased detailid tagaplaanile. Inimesed tahavad küll oma rahaasjad korda seada, kui vähegi võimalik, aga nende jaoks pole oluline raha ise ega nende staatus ühiskonnas. Nad tahavad asjad korda seada kõigi nende jaoks, keda nad kalliks peavad. Tavaliselt on nad aga liiga haiged ja kurnatud, et sellise ülesandega hakkama saada. Surres ongi iga inimese jaoks tähtsaimad asjad armastus ja sõprus. Elu viimastel nädalatel polegi neil midagi muud peale armastuse ja sõprade.
5. Soovin, et oleksin lasknud iseendal rohkem rõõmu tunda.
See kahetsus esines üllatavalt sageli. Paljud mõistsid alles vahetult enne surma, et õnn on samuti valik. Nad olid jäänud lõksu oma elu rutiini ja harjumuste küüsi. Tuttavlikkuse nõndanimetatud “mugavus“ oli vallutanud lisaks nende igapäevaelule ka nende tundemaailma. Hirm muutuste ees pani nad teesklema nii teistele kui ka iseendale, et nad olid oma eluga rahul. Tegelikult igatsesid nad sügaval sisimas taas südamest naerda ja oma ellu jälle jaburusi lubada.
Surivoodil lebades on teiste arvamus sinust jäänud kaugele tagaplaanile. Oleks imeline, kui saaksid sellel kõigel minna lasta ja taas naeratada juba ammu enne seda, kui surm silme ees seisab.
Elu on täis valikuid. See on SINU elu. Vali teadlikult, vali targalt, vali ausalt. Vali õnn.
Allikas http://exposingthetruth.info
