Pisarate org või parim võimalikest maailmadest?
Robert Matthews arutles mõned aastad tagasi üksikasjalikult võileibade kukkumise üle. Kui teha nt 50 võileiba ja nad ükshaaval üle laua serva lükata, siis tõenäoliselt kukuvad nad kõik või poolega allapool, kui me just mõnda ei päästa sel moel, et enne ära sööme. See eksperiment tõstatab sügava eksistentsiaalse küsimuse:
Miks võileivad kukuvad alati või pool allpool põrandale?
Miks siis? Sellel on seos pöördega, mida võileib teeb, kui ta üle laua serva lükatakse. Ja pöördel on tugev seos maa külgetõmbejõu ja laua kõrgusega. Selleks et võileib jõuaks teha täispöörde, peaks laud olema üle kolme meetri kõrge. Ja et sellised lauad meile kasulikud oleks, peaksime me olema umbes viie meetri pikkused. Ometigi, kuna me oleme sellised ebastabiilsed kahejalgsed, siis on parem, kui me nii pikaks ei kasva, sest me kukuksime, kahjustaks ilmselt oma pead tõsiselt. Külgetõmbejõu (kukkumine) ja keemiliste sidemete (kontide murdmise oht) segu määrab tervislikuks pikkuseks kahejalgsele maksimaalselt kolm meetrit. Võttes seega arvesse külgetõmbejõudu ja elektromagneetilisi jõudusid (keemilisi sidemeid), kahejalgne mistahes planeedil kogeb sama saatust: tema võileivad kukuvad või poolega allpool. Seega vastuseks küsimusele on:
Võileib kukub või poolega allpool maha, sest universumil on sellised omadused. Meie halvas õnnes on süüdi universum.
Seda võib võtta näitena Murphy seadusest, ideest, et mis iganes võib viltu minna, ka läheb. Ja läheb kohal, kuhu on kõige raskem ligi pääseda, või mille jaoks varuosasid on võimatu saada, või ajal, mis kohe sugugi ei sobi, jne. Matthews järeldas võileibade kukkumise probleemist, et siin toimib antropomurphiline printsiip: meie universum on selline, et halb õnn on paratamatu.
Kõneldes antropomurphilisest printsiibist, Matthews kaudselt kritiseeris neid, kes kõnelevad antroopsusprintsiibist. See printsiip viitab oluliselt optimistlikumale vaatele universumile. Meie elu sõltub paljudest faktoritest: on tarvis sellist tähte nagu Päike, sellist planeeti nagu Maa, millel on kaitsev atmosfäär, on tarvis rikkalikku valikut mitmesugustest keemilistest, orgaanilistest jne ainetest.
Et kõik need asjaolud nõnda soodsad meile on, siis järelikult on universum selline, et esile tuua elu, ja iseäranis inimesi. Kui nt maa külgetõmbejõud oleks veidi erinev, elektronid või prootonid veidi raskemad või kergemad jne, siis tulemuseks oleks teistsugune universum. Järelikult on oluline ja tähendusrikas korrelatsioon meie eksistentsi ja universumi omaduste vahel, me oleme kodus unviersumis. Mõned on liikunud sellistest argumentidest järelduseni, et peab olema looja, kes lõi selliste eriliste omadustega universumi, mis võimaldab inimelu.
Neid võib vaadelda kahe vastandliku tõlgendusena maailmast, nagu me seda tunneme. Kas reaalsus on sõbralik meie eksistentsile, kas seda tuleb väärtustada? Või universum on pisarate org, mis on optimeeritud nõnda, et halb õnn ja igasugu õnnetused on paratamatud, ja inimesed ei midagi enamat kui imeline õnnetus? Neid kaht suhtumist saab täheldada ka mitmesugustes reaktsioonides loodusteadustele: kas kosmose ülistamine või kritiseerimine – evolutsioon kui progress, suurenev komplekssus, elu allikas, kangekaelne korra teke kaosest või lõputu kannatus, termodünaamika teise seaduse halastamatu valitsus.
Teadlased ja vaenulik universum
Steven Weinberg kirjutas 1977 väikese raamatu “Esimesed kolm minutit”, universumi alguminutitest. Raamatu lõpus ta nendib: mida mõistetavam universum näib, seda mõttetum. Kas universum paisub igavesti või kukub kokku mõnede miljardite aastate pärast, kas see lõpeb jääs või tules, humaansele inimsaatusele pole mingit lootust. Weinberg teisendab oma järeldust raamatu viimases lauses: meie pingutused mõista universumit ja seega fundamentaalteadused, on üks väga vähestest asjadest, mis inimeksistentsi tõstab veidi üle farsi tasandi ja annab sellele tragöödia graatsia.
Ka bioloogia näib väitvat, et reaalsus pole mitte lihtsalt tähendusetu, vaid ilmselgelt ebakõlbeline. Füüsiline reaalsus on ehk ükskõikne, ent bioloogias kogu protsessi eesmärgiks on upitada võimalikult suur hulk oma geene järgmistesse põlvkondadesse. Richard Dawkins kirjeldab inimesi “Isekas geenis” ellujäämismasinatena, robotitena, mida programmeerivad meie geenid. Kultuur pole põrmugi parem; seal on meil ‘meemide’ türannia, ideed, mis levivad nagu nakkushaigused, mitte et nad oleks head või õiged, vaid seepärast, et nad on nakkavad – ja kõige nakkavamad jäävad ellu, just nagu kõige isekamad geenidki. Meie võime tulevikku vaadata, tulevikku simuleerida – ja see on loomulikult teadlase võime – annab meile väe vastu hakata isekatele geenidele, millega me sünnime, ja kui vaja, ka isekatele meemidele, millega meie ajusid on loputatud, indoktrineeritud.
Teadlased on kutsutud parandama loodust
Carl Sagan andis oma viimasele raamatule poeetilise pealkirja: The Demon-Haunted World: Science as a Candle in the Dark (1996). Teadus mitte ainult ei ilmuta meie üksildust ja protsessi tähendusetust. Teadus on kutsutud ka vabastama meid hirmust, tuues nähtavale mitmesugused animismi ja maagiliste ootuste vormid. Maailmas, kus kummitavad deemonid, teadus vabastab.
Teadus on nagu küünal pimeduses – mitte halastuseta prožektor. Teadus ise on õrn ja vajab kaitset. Teadus tegeleb reaalsuse mõistmisega. Kosmoloogia ja paleobioloogia (fossiilide uurimine) puhul mõistmine on ainus eesmärk. Ent teised teadused ei taha ainult mõista, vaid transformeerida. Arhetüübiks siin on keemia, mille juured on alkeemikute katsetes muuta tina kullaks ja filosoofide kivi otsing. Arstid püüavad tervistada, insenerid parandada maailma, või vähemalt mõnda selle aspekti. Näha maailma sellisena, kus on võimalik vigade parandus, näib osutavat ühelt poolt, et fatalismiks pole põhjust, ent ka sellele, et see maailm pole parim võimalik maailm.
Kas loodus on sõber või vaenlane?
Mõnes mõttes võib seda küsimust pidada intellektuaalselt üleliigseks ja kõlbeliselt kahtlaseks. Intellektuaalselt üleliigne, sest piisab ühest pilguheidust sellele, mida inimesed teevad ja millest nad unistavad, et näha, et inimene on põhjusmõtteliselt rahulolematu loodusega. Kõlbeliselt küsitav küsimus selles mõttes, et ei pööra tähelepanu nende inimeste kogemusele, kelle vastus sellele küsimusele erineb nendest, mida heaks kiitnud teadlaste või ka loodusesõprade seltskond. Keda ma silmas pean?
Inimene on rahulolematu loodusega üldiselt ja inimloomusega eriliselt. Nagu teistel loomadel, meil on füsioloogilised piirid, ent me oleme alati püüdnud neid laiendada või ületada. Me oleme võimelised elama külmas kliimas, tänu riietele ja majadele ja küttesüsteemidele. Kirjutamine ja trükkimine kompenseerivad meie mälu piiranguid. Me kasutame helitehnikat kompenseerimaks oma hääle ja kuulmise nõrkust. Me kasutame mitmesuguseid transpordivahendeid kompenseerimaks oma piiratud mobiilsust. Ja nii edasi. Võiks ilmselt küsida, kas me üldse oleks teaduse ja tehnoloogiaga hakanud tegelema, kui me oleks olnud rahul loodusega?
Ka meie religioonid ja unistused reedavad usaldamatust looduse vastu. Paljud usuvad igavest elu või ümbersünde, uut maailma, kus ei ole valu ja kannatust. VT kõneleb rahuriigist, kus lõvi ja tall on sõbralikult kõrvuti, kus väikesed lapsed mängivad kõrvuti madudega. UT kirjutajad ja esimesed kristlased – urbanistid – unistasid uuest linnast, taevasest Jeruusalemmast.
Mõned geneetikud on leidnud, et kõlbeliselt vastuvõetav viis vaadelda loodust võiks olla ohvrite seisukohalt (Leo P. Ten Kate, 2003). Samamoodi, nagu sõja, orjapidamise, totalitarismi ja paljude teiste nähtuste korral on kõlbeline uurida neid ohvrite seisukohalt. Geneetikute jaoks kõlbeline aspekt, loodus kui vaenlane, avaldub nt lastes, kes sünnivad mingi geeniveaga või kellel mõne aasta jooksul avaldub tõsine geneetiline haigus. Need lapsed, nende vanemad ja sugulased, kui neilt küsida, kas loodus on vaenlane, vastavad ilmselt jaatavalt. Filosoofi, ajaloolase, teadlase, loodusesõbra seisukoht ei ole nende jaoks oluline.
Geneetilisi haigusi põhjustavad ebasoodsad mutatsioonid meie geenides. Need mutatsioonid võivad olla hiljutised, aga võivad olla ka väga vanad, sellised, mida tuhandeid aastaid edasi on antud. Mutatsioonid ei ole lihtsalt haigustekitajad, vaid need on ka vajalikud selleks, et vajalik varieeruvus saavutataks. Mutatsioonideta evolutsioon poleks võimalik ja nendeta inimest kui liiki ei eksisteeriks. Seega geneetiliste haigustega lapsed maksavad meie ja nende endi inimeseks olemise või saamise hinna.
Teadus ilmutab, et loodus polegi nii halb
Romantikud näevad loodust teistsugusena. Päikesevalgus sügiseses metsas, esimesed kevadlilled, rakubioloogia või biokeemia elegants, loovus, komplekssus.
Ka teadus tunnistab looduse keerukusest ja suurusest. Kas pole needsamad jõud, mis panevad võileiva või pool allpool kukkuma, needsamad, mis teevad võimalikuks meie eksistentsi? Evolutsioon on viinud väga keerukate olendite tekkele – kotkad, nahkhiired, delfiinid, kõnelemata inimestest, kes võivad näha ja vaadelda kõike seda, mõelda ja rääkida sellest, imestada ja imetleda. Igatsus harmoonia ja üksolemise järele, piirid looduse ja tehnoloogia, looduse ja kultuuri, inimese ja looma vahel on selged ja ületamatud. Loodus on kõlbeline kohtunik, ning kui inimesed piire ületama hakkavad, siis järgneb karistus. Inimesed on bioloogilised ja kultuurilised olendid. Üsna suurt osa sellest, mis meie partnerite ja sugulaste jaoks looduses on vääramatu fakt, inimene kohtleb hüpoteesina.
Meil tuleb avastada, mida meie hõimlased looduses teavad geneetilise programmi kaudu. Me loome sümboleid, meil on kultuur, mille on teinud võimalikuks meie aju, kesknärvisüsteem, teadvus, mis on kohanenud meie keha ja selle geneetilise evolutsiooniga – ja me ei ela tõusu- või mõõnalainete kombel, mis järgivad oma lunaarseid ohje. Kuitahes võimas ka meie loodusesse kuulumise kogemus ja teadmine pole, kuulumine meie jaoks on probleemiks. Ja nö läbirääkimisprotsessiga ülejäänud loodusega kaasneb ohtrasti inimlikke vigu ja puudulikke arusaamisi. Meie saamatus saab vormi sõnumis keskkonnakriisist, ent samuti vaesuse, näljahädade, vägivalla, ületarbimise ja ülerahvastuse sõnumites. Me ei ole head läbirääkijad, me ei ole head hõimlased.
Meie võõrandumine juurdub kultuuris
Oma suhet loodusega me kujundame sümbolite ja metafooride abil, mis keskenduvad võimalikkustele, mida loodus asetab meie ette. Kultuur väga üldiselt kõneldes on mitmetahuline informatsiooni süsteem. Nii nagu meie geneetiline struktuur võib meile saatuslikuks saada, samamoodi ka meie kultuuriline süsteem. Üheks suurimaks väljakutseks on seostada geneetilise ja kultuurilise informatsiooni süsteemid meie praeguses tehnokultuuris. Teaduse ja religiooni suhe mängib siin olulist rolli küsimuse tõstatajana. Milliseid kultuurilisi väärtusi peaks toetama, et väärtustada oma maailma, oma tegelikku keskkonda?
Lääne maailm on kuulus oma dualismi poolest: inimene looduse vastu, kultuur looduse vastu, tehnoloogia looduse vastu. Oleme kuulnud ‘kosmose vallutamisest’, oleme kuulnud ka, et loodussäästlik areng ei ole Eesti huvides ja tuumaelektrijaam on. Inimtühjas metsas või rannas oleme kohanud plastikpudeleid ja muud taolist. Kas pudelid ja elektrijaamad räägivad võõrandumisest või kuulumisest?
Siit tuleneb ülesanne: adekvaatne looduse käsitlus, teoloogiline või mitte, mõistab, et kõike, mis me oleme, mida me teeme ja taotleme kui inimesed tuleb seostada looduse protsessidega ja nende tulevikuga.
Meie staatus on faas looduse protsessides. Meie oleme looduse kontseptualiseerijad, see on meie amet looduses. Praegusel hetkel me kõneleme kõhklemisi, sest kardame, et enese nägemine looduse protsessi osana taandab meid kuidagiviisi vähem kui inimlikuks.
Me oleme sageli justkui kujutluste vahel, ühed neist ekspluateerivad, teised sentimentaalsed. Mõlemaid kujutlusi leidub nii religioossete kui ka sekulaarsete inimeste juures.
– A. Ekspluatatsioon. Lihtsalt loodusesse kuulumine ei ole inimväärne. Sekulaarne inimene hindab looduse arendamist, seda, mis loodusega on võimalik peale hakata, mida ta toota suudab. Paljud meie tehnoloogiad kõnelevad sellest, et looduse jätmine selliseks, nagu see oli enne inimese saabumist, tähendab kuidagiviisi oma ’inimlikkuse’ reetmist. Tehnoloogia viitab sellele, et meil on hirm surma ees. Suured tööstusharud – kosmeetikast insenergeneetikani näitavad, et me kardame olla lihtsalt loomulikud olendid.
– B. Sentimentaalsus. Naiivne pühaduse omistamine looduslikele nähtustele, varjatud antropotsentrism või estetism. Peter Singer, kellel enamik loomakaitsjaid põhinevad, kasutab skaalat, milles looma väärtust mõõdetakse selle võimega tunda valu ja mõnu. Mida sarnasem inimesega, seda väärtuslikum loom.
Nii ekspluataatorid kui ka sentimentaalid on meile andnud kaks olulist taipamist: et loodus on inimese eluspüsimise vahendiks ja et loodus on valdkond, mis väärib meie respekti või isegi jumaldamist. Ent mõlemad tendentsid on ebapiisavad, ja lausa ohtlikud, sest nad ei ole piisavalt komplekssed meie suhte loodusega kogu keerukuse arvesse võtmiseks.
Me tahaksime, et fakt ja kujutlus, loodus ja kultuur on rangelt lahus. Kui arst ütleb meile, et meie diagnoos on nii teaduse kui arstikunsti tulemus, siis ei ole paljud meist eriti õnnelikud. Me tahaks, et meie ravi ja diagnoos põhineks faktidel, mitte kujutlusvõimel. Ja oma loole anname me iseenesestmõistetavalt faktuaalsuse dimensiooni, mis ei talu mingit seostamist kujutluste ja unistustega.
Teoloogia
Kristlike-juutlike loomismüütide põhiline loogika rajab kogu looduse armastava Jumala vabale teole. Inimese hõimlus kogu ülejäänud loodusega tuleneb asjaolust, et kogu loodus on loodu kristlikust seisukohast. Mingit vahendajat või vaheetappi ei ole Jumala ja loodu vahel. Loodus ei pea võitlema nt kaosega oma tekkeks. Inimesed on osa sellest loovast protsessist. Loodus kannab Jumala ligiolu, ka pärast seda kui Aadam ja Eeva aiast välja on visatud.
Jumala inkarnatsioon, inimesekssaamine Jeesuses Kristuses ja seda toetav õpetus Kristuse kahest loomusest kujutab seda Jumala ja looduse lähedust in fortissimo.
Kristlik traditsioon ei ole olnud ühemõtteline looduse tuleviku osas Jumalas. Siiski kristlik müüt rõhutab, et Jeesus tõusis üles ihuliselt, mitte ainult vaim, ja et me saame osa sellest ülestõusnud kehalikkusest. Irenaeus kõneleb eskatoloogiast kui kogu loodu kokkuvõtmisest, rekapitulatsioonist: mitte miski heast loodust ei lähe kaotsi. Luther kõneles, et lõplik on võimeline mahutama lõpmatut: et loodus on kohane vahend jumalikule. On kõneldud ka looduse transfiguratsioonist, kirgastumisest, kasutades mõisteid, mida me tunneme maisest elust: pidusöök, lepitus jm.
Kristlik usk ja teoloogiad aga pole alati selgelt väljendanud oma arusaama loodusest, ega pole nad ka vastavalt käitunud. Kuigi kristlik teoloogiline arusaam loodusest oli sageli rikkalikum kui teaduslikult autoriseeritud looduse ideed varasematel aegadel ja kristlus omistas loodusele kõrgema staatuse kui kristlust ümbritsevad kultuurid, ei olnud kristlased järjekindlad oma taipamises ega olnud ka keskaegsed või valgustusaegsed kultuurid võimelised integreerima oma eeldustesse Chalkedoni ja luterliku kristoloogia väiteid. Kas eesmärgiks on maalt põgenemine, looduse hülgamine või uus loodu? Vaidlus algas väga varakult. Võibolla üks olulisemaid algkristluse hereetikuid, Markion, 2 sajandil rõhutas erinevust Jumala kui kahemõttelise maailma looja ja Jumala kui Jeesuse Kristuse armastava Isa vahel. Loojal on proportsiooniline õiglustunnetus (Vana Testament: silm silma, hammas hamba vastu), Jeesuse Kristuse isa on seotud armu ja andeksandmisega. Markion järeldas, et piibellikud lood kõnelevad kahest erinevast Jumalast: Loojast ja Lunastajast. Kristlik traditsioon hülgas selle arusaama: usutunnistused üha kordavad, et see Jumal, keda teame Jeesuse kaudu, on seesama, kes on taeva ja maa looja. Keskaegses teoloogias arm ja loodus on jätkuvalt seoses; Jumala arm ei tühista loodust vaid täiustab seda. Protestantlikud reformaatorid olid kahtlevamal seisukohal: pinge on armu ja looduse, selle maailma ja tuleva maailma vahel. Dietrich Bonhoeffer kirjutab oma vanglakirjades, et me ei peaks otsima Jumalat oma teadmiste piirides. Me elame sekulaarses maailmas, maailmas, milles Jumal ei ole ilmne – ent selles maailmas me elame Jumala ees. Meile jääb radikaalne vastutus, sest me oleme vabad.
Kui me mõtleme järele oma looduse kogemuse üle, siis üks asi, mis tihtipeale tähele panemata jääb, et me oleme superloovad. Teoloogiline diagnoos meie olule võiks olla, et me oleme loodud kaasloojad (Philip Hefner). Oluline on mõlemad aspektid: et me oleme loodud – ja seda kinnitab nii meie teoloogiline traditsioon kui ka meie teaduslik teadmine (loomulikult tõlgendus on erinev). Ja kaasloojad: meie igapäevane kogemus ütleb, et me oleme võimelised tegema asju, mis on uued; et me oleme võimelised muutma maailma meie ümber ja meie sees, ja seda viisidel, mis näivad olulised ja soovitavad. Mitte igaüks ei aktsepteeri seda diagnoosi, ja eelistaks pigem teistsugust tõlgendust meie kogemusele.
Meie religioossed traditsioonid võivad kirjeldada meid pigem taolistena, kes on kutsutud kuuletuma, ja mitte looma. Need traditsioonid tõlgendavad meie loomust loojana hybrise, sõnakuulmatuse, faustliku hullusena. Seda suhtumist võib näha tugevas vastuseisus nt geneetilistele uuringutele, eriti meditsiini seisukohast. Seda võib näha meie eliit- ja popkultuuris, mõtlejad nagu Francis Fukuyama, või filmid nagu Matrix, Gattaca, Blade Runner. Fukuyama väidab, et kui meie essentsiaalset loomust muuta, siis kogu sotsiaalne süsteem variseb kokku. Küborgi, inimese ja tehnoloogilise sümbioosi, kogemus on neile õudusttekitav, sest küborg kirjeldab meid juba piiri ületanuna, ilma mingi lootuseta tagasi pöörduda.
Teised – imetlejad – pigemini ütlevad, et me pole piirsituatsioonis, sest jaatavad vaid loovat vabadust. Loodud maailmad ja vastutus keskkonna ja ühiskonna ees näivad sageli neile tundmatud. Kumbki grupp ei ole parimaks teejuhiks inimese olu mõistmiseks, sest mõlemad eitavad maailmu teisel pool piiri. Kolmandad on need kriitikud ja kommentaatorid, kes samuti on huvitatud piiride ületamisest, aga nad pööravad tähelepanu hoopis teisele asjale. Nemad näevad piiri rikaste ja vaeste, priviligeeritute ja teiste vahel, Põhja ja Lõuna vahel. Küborg nende meelest osutab ainult Põhja/Lääne eliidile, ja teistel on piisavalt tegemist lihtsalt elus püsimisega.
Et me ei tea, kuidas suhtuda oma kogemusse, ei tee seda kogemust olematuks. Ja tõlgenduste konflikt mõneti on kindlasti tervemõistuslik, sest me teame, et diagnoosid võivad olla ekslikud. Ometigi, diagnoos ehk tõlgendus on samuti loodud kaaslooja looming. Mõned neist tõlgendustest on tihedalt seotud teaduslike vaatluste või eksperimentidega, teised sõltuvad rohkem tõlgendaja kujutlusvõimest. Kogemus ei ole kunagi lahus tõlgendusest.
Diagnoos või metafoor või sümbol või tõlgendus, et me oleme loodud kaasloojad, sõltub loovast kujutlusvõimest. Määratledes oma identiteeti, oma kultuuri, me samaaegselt määratleme ülejäänud looduse ja kujundame seda vastavalt oma kultuuri projektile, nö.
Küborgi, loodud kaaslooja piiriületamises kõige olulisem on see, et dualismid, mis eristavad inimese, looduse, kultuuri ja tehnoloogia vahel, kaotavad kehtivuse. Lõpeks, nende vahel pole mingit püsivat ontoloogilist eristust. Loodus on toonud esile inimesed, ja kuna inimesed on kultuurilised olendid, nende looduseks on kultuurloodus. Tehnoloogia, kultuuri produkt, on loomulik inimeste jaoks. Kultuuri jaoks, tehnoloogia on loomupärane, looduslik. Need dualismid on meie ideed, mitte meie kogemus.
Mida võiks tähendada see, kui me kaalume, kas loodus on hea, sõbralik või kuri, vaenlane, kui kontekstiks on inimeste pingutused muuta loodust sõbralikuks? Võibolla kõigepealt seda, et kuna ühest küljest loodus on lõpetamata protsess, dünaamiline ja muutuv, ja teisest küljest, inimesele on loomuomane kujutleda, kuidas kujundada loodust, siis headus, sõprus ja vaen või kurjus ei ole staatilised antused looduse protsessis, mida peaks ainult avastama. Pigemini, looduse olendid peavad õppima, mida sõprus ja armastus, vaen ja kurjus tähendavad. Õppimise juurde kuulub:
– a) kuulamine – nt arstid mitmesuguste tehnoloogiate vahendusel kuulavad ja jälgivad keha, selle protsesse – milleks mingid organid on, mis neid kahjustab,
– b) koostöö – isegi kui meditsiinilise sekkumise motiiviks on kontroll keha üle, edukus sõltub võimest töötada koos keha looduslike protsessidega. Nt transplantatsioon on edukas ainult siis, kui võetakse arvesse immuunsüsteemi nõudeid ja piiranguid. Taastusravi korral – võimlemised, dieet jne – sedagi võib näha koostöö terminites. Tervenemine sõltub olulisel määral koostöö kvaliteedist ja intensiivsusest.
– c) õppimine ja õpetamine – meditsiinis, loodus ja inimene õpivad üksteiselt. Kehal võib tekkida olukord, kus ta peab õppima kõndima või kõnelema uuesti. Liigeseid tuleb õpetada liikuma uuesti vmt. Ka kristlikus retoorikas on loodust kui õpetajat kasutatud ammusest ajast peale. Jeesus soovitas vaadelda lillekesi väljal; keskaegsed jutlustajad manitsesid inimesi püsivusele usus ja palvedistsipliinis, tuues eeskujuks kinnistähti jne. Ökoloogiliste protsesside või bioreligioonide uurijad püüavad aimata looduse protsesside käiku, ja seista selle eest, et need protsessid kulgeks tervikule parimal viisil. Ja mida need tähendavad, töötatakse välja tegelikus looduse protsessis, milles loodud olendid, sh eriliselt inimesed, püüavad õpetada ülejäänud loodust olema sõbralik, vastavalt kriteeriumidele, mida kogu aeg, hetkest hetke välja töötatakse.
Peame õppima üksteiselt (ka oma mitte-inimestest sugulastelt) ja õpetama üksteist, mida sõprus ja vaen tähendavad, nõnda et see oleks relevantne ökosüsteemile. See ei olnud isegi mitte küsimuseks 500 aastat tagasi, aga tänapäeval on see avastuse ja toimimise valdkond. Meditsiini termineis, inimesed ja nende kehad peavad õppima üheskoos ja õpetama teineteist, mida tähendab olla sõber või vaenlane kaasaegses situatsioonis. Kahtlemata me võime õppida möödunud aegadest ja teistest kultuuridest, ent situatsioon on iga põlvkonna jaoks eripärane, ja seetõttu dialoogi ja toimimise eesmärgid samuti muutuvad dünaamiliselt.
Seda järeldustki annab tõlgendada mitmeti. Seda võib näha pragmaatilisele, praksisele suunatuna: rõhuasetus selles, et alles tegelikult püüdes muuta või teha loodust heaks me saame teada, milles looduse headus või kurjus seisneb. Seda võib näha evolutsioonilise epistemoloogia näitena: looduse evolutsioon kannab endas teadmist, mis on mõeldud evolutsioonilise protsessi edendamiseks.
Teoloogia ja teoloogilise antropoloogia seisukohalt on oluline, et me valime hoolikalt, millist looduse ideed me toetame. Inimesed kui loodud kaasloojad, pühendavad tohutult aega, leidlikkust, raha looduse sõbraks saamiseks. Nendes pingutustes nad ilmutavad, eksplitsiitselt ja implitsiitselt, oma sügavaimaid uskumusi looduse kohta. Vaimulikku elu või spiritualiteeti ei ole õigesti mõistetud ega Jumalale pole õigesti au antud, kui usklike kogukond ei kuluta samavõrd kvaliteet-energiat looduse protsessidele ja nende tulevikule, mis oleks paralleelne sellega, mida Jumal on pühendanud neile protsessidele. Meie Jumala kontseptsioon sõltub suuresti sellest, mida me mõtleme looduse all, mida me peame loodusele võimalikuks. Meie teoloogia sõltub sellest suuresti, mida ja milliseid lugusid me kõneleme inimese loomusest, loovusest, ja teadmise võimalikkusest, ja sellest sõltuvad ka meie tehnoloogiad.
Kui on nõnda, et meie maailm ja tähendused on lahutamatud kujutlusvõimest ja lugude vestmisest, kuidas hoiduda ohtlikest lugudest? See tähendab, küsimus on ka kujutlusvõime metodoloogias. Millised peaks olema kriteeriumid, mille alusel hinnata kujutluste tõelisust ja tõekssaamise-väärsust? Selle küsimuse esitamisega aga oleme me juba spiritualiteedi, religiooni ja rituaali maailmas, ka siis, kui ühegi teadaoleva jumala nime ei mainita.
Ettekanne on peetud Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi I kevadkoolis, mille teemaks oli “Loodus, kultuur, religioon – sõbrad või vaenlased?” 25.04.04 Põltsamaal Niguliste koguduse kiriklas.
Loo on kirjutanud Anne Kull
Allikas www.kirikiri.ee
