Millest räägivad sinu lapsepõlvetraumad?

Lapsepõlvetraumade teemal on palju kirjutatud. Sageli võidab arvamus, et süüdi on vanemad - nad pole lapsele piisavalt tähelepanu ostutanud ja armastust jaganud ega lapse ootustele vastanud. Pole oluline, kas see on tegelikult õige või mitte. Oluline on hoopis see, millise tähenduse inimene sellele annab, kirjutab Alexis Varnum.

Sõltuvussuhtes kasutatakse probleemide lahendamiseks sageli lauset “Ma leian selle süüdlase, kelle pärast ma elan nii, nagu elan”. See tähendab, et teine inimene vastutab sinu elu eest ning on ka sinu kannatuste ja jõuetuse allikaks. Vanemate süüdistamine on seotud arusaamade hea ja halb muutumisega. Näiteks laste füüsilisse karistamisse on ühiskond varem üsna leebelt suhtunud. Tänapäeval on vägivallateema oluliselt laienenud, eristatakse füüsilist ja vaimset vägivalda. Uute sotsiaalsete standardite valguses saaksid paljud möödanikus auväärseks peetud lapsevanemad praegu riigisüsteemi poolt karistada.

Süüdistamine tekitab valu mõlemale osapoolele. Lapsed süüdistavad eluprobleemide korral raskeid lapsepõlvekogemusi. Samas kannatavad ka vanemad, kelle lapsed on vihased, ebakindlad ja julmad ning nende soovide suhtes kurdid ja tänamatud või kasutavad nende armastust ära.

Lapsepõlvega seotud traumasid on kui mitte kõigil, siis väga paljudel. Keegi sai trauma sellest, et vanemad ei kinkinud talle sünnipäevaks kauaoodatud mänguasja. Kedagi on õppetunni eesmärgil alandavalt teiste laste ees valetamises süüdistatud. Keegi lõpetas vanemate pideva surve all vihaga muusikakooli. Keegi jäi vanaema kõrval magama ja avastas ärgates, et vanaema on surnud.

Millest see räägib? Iga inimene on ainulaadne selles osas, millele ta tähelepanu pöörab ning kuidas see tema sisemaailmas kajastub. Inimesed tunnetavad ühte ja sedasama sündmust väga erinevalt. Mõni ei märkagi toimuvat; mõni teine reageerib sündmusele, kuid liigub edasi; kolmas kogeb sügavat šokki, mis temasse sügava jälje jätab. Suhetega kaasneb alati teatud ebakindlus – sa ei tea kuidas sinu sõna või käitumine teises inimeses peegeldub ja kuidas ta reageerib.

Miks vanemad oma lapsi traumeerivad? Sest neil on palju tööd või jäävad töötuks, nad on väsinud, neil on sisemised üleelamised, tähtajaks maksmata laen, rasked elutingimused, suhteprobleemid, stress, depressioon jne. Võib-olla nad ei oska oma armastust väljendada. Siia kuulub ka lapsevanema tähelepanu, armastus ja toetus lapse ja tema arengu suhtes.

Kui lõpetad vanemate süüdistamise, hakkad aru saama, et ka vanemate elu mõjutasid paljud tegurid. Selgub, et ka vanematel endil polnud ei täiuslikku lapsepõlve ega ideaalseid vanemaid. Kõik vanemad tegid nii palju, kui suutsid, ja nii hästi, kui oskasid.

Kui sa ei proovi oma suhtumist vanematesse parandada või katkestad suhtlemiste, blokeerid sellega juurdepääsu oma suguvõsa ressurssidele, mille oled oma vanemate kaudu saanud. Valu tõttu võivad tekkida keerukad süükompleksid.

Mida aktiivsemalt me millegi vastu võitleme, seda rohkem see meid mõjutab. Võitlus tekitab võitlust. Lapsepõlvetrauma on “päritud”: vanemates pettunud laps näeb vaeva, et oma vanematega mitte sarnaneda. Tegelikult selgub, et inimene üritab vaid oma vanemate eludraamat mitte korrata. Lavakujundus on küll muutunud, kuid laps ise mitte. Eriti selgeks saab see siis, kui täiskasvanud traumeeritud lapsel enda lapsed sünnivad.

Eneseanalüüs võib aidata lapseea traumade mõju vältida:

Millisest enda kogemusest lähtuvalt ma hakkan oma lapsi kasvatama?

Mida ma olen oma lapsepõlvekogemusest õppinud?

Kuidas lapsepõlvekogemused minu elu mõjutavad?

Selleks et lapsepõlvetrauma viiruse levimist ennetada, tuleb ennast süüst, solvangutest ja pretensioonidest oma vanemate suhtes puhastada ja vabastada.

Muutuvas maailmas ellu jääda püüdes unustame end sageli ära. Võime tunda, justkui midagi oleks puudu. Jutt ei käi olukorrast, kui inimesel pole raha või elukaaslast, vaid tundest, justkui oleks hingest mingi tükike puudu. Meis kõigis elav sisemine laps võib märku anda, et ta varjab end ja vajab meie tähelepanu. Võib-olla oleme end oma pisikesse maailma sulgenud ega väljenda enda ehtsaid tundeid. Meil võib olla raske inimestega tutvuda ja uusi sõpru leida, oleme sageli ärritunud ja väsinud, kardame midagi, tunneme üksindust, kannatame, meis on vähe rõõmu ja õnnetunnet. Mitte kõigil pole õnnelikku lapsepõlve olnud. Paljude lapsepõlv on lausa traagiline olnud ning selle traagika tõttu on inimene endale uru kaevanud ja sinna peitu läinud. Kuid seda tehes on ta oma tõelise Minaga kontakti kaotanud.

Allikas: Alexis Varnum “Uus reaalsus”

Kuidas teha oma elus õigeid valikuid?

Alexis Varnum: Inimkonda ootavad ees suured muutused!

Mitte keegi ei pea sulle õnne andma, sina ise oled oma õnne sepp ja allikas

Seotud