Eestlastele kuulunud kirjadega hauatähiste kasutuselevõtu aeg ja hulk näib olevat võrdelises seoses eestikeelsete trükiste arvu kasvuga 17. sajandil ja ühtlasi lugemisoskuse edenemisega, selgitab Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktor Pille Arnek lehel Novaator.err.ee.
Vanimad siiani säilinud eestlaste nimedega hauatähised on Põhja-Eesti kirikuaedades asuvad kivist ratasristid ja otstest laienevate harudega Malta ristid. Need on hästi viimistletud meistritööd, millelt võib leida tekstikatkeid eesti kirjakeele arenguloo vanemast perioodist.Kasutussageduselt on ratasristid pigem erandlikud tähisetüübid, mida iga talupoeg endale lubada ei saanud. Need kuulusid vabadele talupoegadele, kõrtsmikele, mõisatöölistele ja teistele lihtrahva seisusesse kuulunud, kuid mõnevõrra paremale järjele jõudnud inimestele.
