Oleme harjunud – tee tööd, siis saad süüa, siis saad elada! Indias elavad miljonid inimesed, pered ja babad, kelle kohta võiks öelda, et nad ei tee terve elu mitte midagi, vähemalt tööd mitte. Aga kaks korda iga jumala päev kokkavad nad külluslikult süüa kogu perele ja lisaks veel vähemalt neljale-viiele inimesele, sest alati ollakse valmis ootamatuteks külalisteks!
Ühel lihtsas onnis elaval näiliselt kerjusbabal olid kapis vähemalt kuu toiduvarud, mitte ainult endale, vaid ka külalistele – kuidas on see võimalik? See baba ei tee mitte midagi muud, kui keedab chaid, tõmbab chillumit kogu päeva – millest ja kuidas ta elab on müstika.
Selle India maagilise fenomeni kohta ei öelnud rohkem ka hindu härra Krishna – jõukas, väidetavalt valgustunud, pensionil olev Bollwoody staar, keda Rishikeshis kohtasime. Ta ainult naeris India imelisust kirjeldades ja ütles, nii see on, kui sa oled sisemiselt tasakaalus ja abivalmis, siis tuleb sinu juurde ise kõik, mis vaja ja kui sa seda jagad, siis tuleb aina juurde.
Indias õhust ja armastusest elamine on maagiline aga ka loogine. India eeliseks on kindlasti see, et inimesed ei pea end soojas hoidma, millest eestlane üle ega ümber ei saa. Aga peamine, et neil pole absurdseid elektri- ja mobiiliarveid, hirmkalleid farmatseutilisi ravimeid, vajadust uute toodete järele, mida telekast reklaamitakse, vesi on enamjaolt tasuta, poodides on riiklikud hinnad pakenditel ja söök tuleb inimesteni otse ilma vahendajateta, kes tavaliselt enamus papi enda taskusse ajavad ja talupidajale vaid riismed jätavad, nagu Euroopas.
Kui sul ka endal kodus süüa pole, saad kolm korda päevas küsimustele vastamata süüa külluslikult mõnes ashramis, mille uksel on siis reaalselt või mõtteliselt silt: “Babas and those who need, welcome to eat!” Tallinn ei suuda organiseerida isegi oma vaeste ja kodutute korralikult ära toitmist aga Indias nälga surra on peaaegu võimatu!
Asja iva on selles, et India rahva põhirõhk pole mitte ületöötamisel, majanduskoguprodukti suurendamisel, aktsiaturgudel manipuleerimisel, vaid kõige olulisemaks peetakse vähemalt rahva seas järgmist – kõik saagu söönuks ja joonuks, see on ju elementaarne!
Tee jõhkralt tööd, siis vaevu elad ära aga vaba aega ei ole – on valge mehe haigus.
Kas on võimalik, et selleks, et lihtsalt elada, süüa ja oma elementaarseid vajadusi rahuldada, ei pea viis päeva nädalas hommikust õhtuni tööd rügama (vahel nädalavahetusel ka) ning kuu lõpus kopikaid lugema? Julgen väita, et viies läbi mõningad ümberkorraldused oma elulaadis ja riigikorralduses, saame säästa 30-70% oma kulutatud rahast, mis praegu läheb musta auku: riigist välja, pankadele, suurkorporatsioonidele, farmaatsiatööstusele, mobiilitööstusele, n-ö investorite lõpututesse taskutesse jne. See tähendaks seda, et sama elukvaliteedi hoidmiseks peaksime tegema vaid poole ehk isegi kolmandiku praegusest töömahust ja meil jääks töö kõrvalt aega elada ka, või siis tehes samas mahus tööd elaksime kaks-kolm korda külluslikumalt.
Millele kulutab Eesti inimene oma raha?
1. Elekter. Milleks maksta? Energia on tasuta, pane päikesepaneelid ja isegi talvel saab Eestis 80% elektrist kätte, rääkimata suvest. Positiivsemad ennustused väidavad, et päikeseenergiaga on täiesti reaalne tasuda 30% küttekuludest, 80% soojast veest ja kogu muu elektrivajadus – kas pole aeg riiklikul tasemel hakata asja tõsiselt uurima või riigimehed põhimõtteliselt ei soovi, et inimeste elamiskulud väheneksid?
Eesti inimene ütleb, et see kõik vajab investeerigut. Jah vajab, aga see investeering vabastab sind elektri maksmisest kogu ülejäänud eluks, kui just päike ei lakka paistmast. Kui sa üldse millegi peale laenu võtad, siis võta ja ehita oma elektrisüsteem ümber. Indiast konteineritega päikesepaneele tellides võib selguda, et kogu see värk pole üldse nii kallis, kui arvatakse.
Miks riigi tasemel ei toetata noori ja vaesuses elavaid peresid päikesesüsteemidega, mis tagab hiljem tohutu säästu ning autonoomsuse. Miks pole riigiasutuste katusel päikesepaneele, et säästa rahva raha? Miks proovitakse pidevalt mujalt raha juurde teenida ja leppida olukorraga? Selle asemel, et vabastata end igavesest Eesti Energia ikkest, kes pidevalt omavoliliselt hindu tõstab? Tuletan meelde, et olenemata Eesti Energia demagoogide ja PR inimeste jutust voolab suurem osa sellest tohutust iga-aastasest kasumist Eestist välja. See raha on teenitud meie, Eesti rahva kulult.
2. Mobiili- ja telefoniarved. Pseudo rahamasin, Eesti riik oleks võinud ammu panna ise mobiilimastid üles ja öelda, et igal eestlasel on 20 eurot aastas fikseeritud tasu, mille eest saab kõik mastid hooldatud ning rahvas, rääkige palju tahate. Milleks on vaja konkureerivaid mobiilifirmasid, mis pakuvad täpselt sama teenust erinevas pakendis?
Reklaamihaide efektiivse töö tõttu tekib tunne nagu erinevatel mobiilioperaatoriltel oleks oma iseloom, milleks seda on vaja? Telefonioperaatori brändid, kes kõik pakuvad ühte sama teenust – mõned isegi kasutavad samu maste?
Piisaks ühest riigi operaatorist, mis kuulub rahvale ja kogu rahvas maksaks kopikaid oma kõnede eest või tuleks kehtestada üleriigiline soodne mobiilihind, mida peavad järgima kõik konkureerivad operaatorid, kes tahavad meie riigis tegutseda.
Kuna telefonikõne on saanud tänapäeva ühiskonnas oluliseks vahendiks, võiks öelda, et tegu on inimestele eluks hädavajaliku elementaarse teenusega, mille pealt ei tohi vahelt teenida. Kõne ise ei maksa mitte midagi, kui mast on üleval ei pea muud tegema, kui hooldama ja ei ole vaja reklaamitööstust, müügiosakondi, turundusosakondi ega muud sellist.
3. Auto ja transport. Ammu on olemas tehnika, kuidas teha diisli- aga isegi ka bensiinimootoreid ümber vesiniku sümbioosile. Selleks kasutatakse vett, millest eralduv vesinik võimaldab sümbioosis diisliga tohutu kütusesäästu – 40-80%, olenevalt koormusest ja autost. Siiski on Eestis selliseid autosid vaid käputäis. On olemas ka ainult veel põhinevad mootoreid, mis ei saasta õhku ning mille ainsaks kütuseks ongi vesi, aga enamus neist on kurikaelte poolt patenteeritud. Autot vee ja fosiilkütuse sümbioosile ümber teha on ainult pealehakkamise asi. Sellised autod võtavad keskmiselt poole vähem kütust ja tekitavad kordades vähem heitgaase. Teine variant on muidugi elektriauto, mida loomulikult toidad, vähemalt osaliselt, enda päikesepaneelidega.
4. Vesi. Joogivett saab tuua allikast ja kaevust. Vesi on juba suhteliselt kallis, aga arvestades, et näiteks Tallinna Veest kolmandik kuulub United Utilitiesele, kolmandik on aktsiaturul ja vaid kolmandik kuulub Tallinna linnale, pole üllatus, kui ka sealt tuleb millalgi suur hinnatõus, sest meie ei ole pumba juures. Vesi kuulub rahvale – milleks müüakse mulle kallilt minu enda vett? Kuidas on moraalselt õigustatud, et Tallinna vesi ja tema aktsionärid teenivad rahva kulul kasumit?
5. Hambaarst. Mis hambaarstide maffia see Eestis on? Ainuke arstiabi, mida peaaegu igal inimesel on regulaarselt vaja ja mida ei saa ise ravida, on kõige kallim ja täiskasvanule ilma riigi toetuseta? Ärge rääkige, et see 20 eurot aastas on toetus, kui paari augu parandamiseks kulub kuni 500 eurot. Vahel 20 minuti töö eest kuni 200 eurot? See on lihtsalt globaalse farmaatsiatööstuse monopoli alatu trikk – sealt, kus inimene on tupikus ja tal pole muud võimalust, lõigatakse vikatiga.
Riigi tasemel tuleks uurida, miks hambaravi on nii kallis, kus tulevad sellised hinnad? Kas tõesti plomm on teemantitest või kullast, et selle panemine maksab nii palju? Tuleks lisada riigi toetus hambaravile või muuta ära kogu see süsteem. Kuna tegu on inimese elementaarse vajadusega, ei ole moraalselt korrektne teenida selle pealt tohutut kasumit.
Kuidas on võimalik, et Tais on maailmatasemel hambaravi 5-10 korda soodsam kui Eestis? Asi pole hambaarsti palgas, spetsialistile on vajalik ikka hea palk aga lihtsalt materjalide, tumestuse ja muude protseduuride eest ei võeta hinge hinda, ei panda klotsi vahele, sest tegelikult need materjalid ei ole kallid.
6. Muu arstiabi, eriti vanuritel. Hakka või nutma. Minu vanaema on praegu haiglas, ilmselt varsti lahkumas ja viimased viisteist aastat on tal pidevalt üks haigus teise järel. Ta on maksnud arstirohtude eest 300 eurot regulaarselt kuus. Lüües summad kokku, toetas minu vanaema kümne aasta jooksul farmaatsiatööstust 36 000 euroga. Miks? Sest farmatseutilised ja keemilised ravimid leevendavad näiliselt ühe haiguse sümptomeid aga nõrgestavad immuunsüsteemi ja tekitavad teisi haigusi, mis ilmnevad hiljem ja mille jaoks on vaja osta jälle järgmisi ravimeid.
Palun pange rõhk looduslikele ravimitele ja kasutage keemilisi ainult eriolukorras! Ravige põhjust, mitte tagajärge. Arvestades looduslike ravimite efektiivsust, kui neid uurida ja kui nad poleks keelatud, võiks tulevikus umbes 90% ravimitest olla täiesti looduslikud ja 10% erandjuhtutest farmatseutilised. Kas teil on juba ununenud, mis sammalhabe ütles: “Paljud hädad sellest algavadki, et eemaldutakse loodusest, hakatakse jändama igasuguste tablettidega, selle asemel, et tundma õppida metsataimi.”
Ja püha müristus, Euroopas on keelatud terve trobikond ravimtaimi, millest oleks tohutu kasu kogu rahvale! Proovi importida mõnd supertoitu või ravimtaime (mesquite, stevia, gingeng jt) või Aafrikast naturaalset Ginko Bilobat, millega saaks vahetada välja kõige jõhkramad keemilised verevedeldaja ravimid, mida kasutab suur osa Eesti vanuritest. Ei saa!
Aga impordi aspartaami, monosodium glutamaati, keemilisi ravimeid, säilitusained täis beebitoitu ja muid tõsiselt kahjulikke aineid pungil tooteid ja pane poodi müüki, no problem!
Võtame näiteks aastatuhandeid edukalt meditsiinis kasutatud ja tuhandete uuringutega kinnitatud kanep. Kui aastakümnete pikkune pseudo-propaganda on eestlasi pannud hirmu tundma kanepiuima ees (mis on nonsens arvestades, et kanepist kordades uimastavam ja ohtlikum alkohol on legaalne), siis legaliseerige meditsiiniline kanep, mida võib manustada ainult tilkadena.
Võimalik on selliste ravimtaimede homöopaatiline õliekstrakt, mille kogus manustamisel on väike, joove puudub ja mille efektiivsust on korduvalt uuringutega tõestatud just manustades väikseid koguseid pikema aja jooksul. Ei hakka praegu ette lugema seda tohutut nimekirja kanepi postiivsetest mõjudest haigustele. Tulemuseks oleks igal juhul see, et paljud, eriti vanainimeste haigused, saaksid leevendust ja ravi ilma igasuguste kõrvalmõjudeta. Lisaks on see looduslik ja soodne.
7. Söök. Elage kogukondlikult nagu Indias, sööge suuremates gruppides ja saate hakkama paarikümne euroga kuus. Milleks teha kallilt ja aega võtvalt ühele või kahele inimesele süüa – muidugi maksate selle eest sadu eurosid kuus.
Mis vapustav turumajanduse areng see on, et iga nurga peal on neli supermarketit, kes pakuvad enamjaolt samu kaupu ja kelle produktidest on üle 75% keemia, sailitusainete, aspartaami, värvainete, MSG, GMO ja antibiootikumide (liha ja piim) sisaldusega???
Erinevate ainete mõju tervisele uurinud inimesed selliseid asju endale ja oma lastele suhu ei pane. Kellele on vaja neid sadu ületarbimisele õhutavaid supermarketeid? Kus on riigi poolt toetatud supermarketid igas linnas, mis müüvad ainult puhast talude mahetoitu ning muud eluks vajalikku?
Kui vaja, siis võib importida midagi ka naaberriikidest, aga palun mitte plastmassist toksilisi tomateid hispaaniast, mille energiasisaldus on null. Uskumatu, et Eestis pole riigi poolt korraldatud tervisliku toiduga soodsaid ühissööklaid, kas see pole just mitte kõige olulisem, pakkuda rahvale puhast toitu, et rahvas oleks terve?
Soomes näiteks nupp juba nokib ja lasteaialastele tohib pakkuda riiklikul ettekirjutusel vaid kemikaalidest vaba mahetoitu. Aga mida pakutakse Eesti lastele lasteaedades? Minu pojale tõi päkapikk näiteks möödunud talvel lasteaias vigurkrõpse.
Rääkides soodsusest, see on küll tore, et riik on korraldanud ühe väga soodsa söökla roosasse majasse Toompeal, aga rahvas võiks ka sellest võlust osa saada.
8. Pangandus. Kuigi meile võib tunduda, et pangad teevad meie elu mugavamaks, kukuksime me kõik kõhuli kui arvutaksime, milliseid grandioosseid summasid välismaa pangad Eesti rahva pealt teenivad.
Loomulikult läheb kogu see raha Eestist välja. Rääkimata laenudest, kus meile antakse pangakontole hüpoteetilisi numbreid laenuks (sellel rahal ei ole katet) aga nõutakse vastu koos intressidega juba reaalset raha. Tavalised on juba kontode, pangakaartide ja ülekannete kulud ning kuutasud on ilmselge sulitemp.
Võtke näiteks Island, kellest ajakirjanduses ei räägita. Island riigistas pangad. Mehed, kes istuvad olenemata suurtest ebaeetilistest rahalisest sahkerdamistest Eesti riigi eesotsas, istuks samade tegude eest Islandil vangis.
Kuna krooni enam tagasi ei saa ja ilmselt ei saa me ka tagasi kogu seda raha, mis asub välismaa pankades, tuleks alustuseks luua elektroonilsele eurole ja sula-eurole lisaks paralleelne teenuste ja toodete vahetus-süsteem, kus inimesed saaksid vahetada lihtsalt omavahel mida vaja, ilma selle eest kümnist maksmata.
Kuna meil on olemas internet ja arvuti, oleks kõige lihtsam luua selline platform elektrooniliselt. Inimesed registreerivad end ID-kaardiga ning määratletud on erinevate toodete ja teenuste väärtused, mille eest inimesed saavad punkte. Nende punktide eest saavad nad aga nö. vahetada kellelegi lisa maksmata muid teenuseid ja tooteid.
See võimaldaks näiteks juuksuril saada ühe soenguse eest 10 punkti ja selle 10 punkti saaks ta vahetada juurviljadeks või näiteks lapsehoidja teenuse vastu otse inimeselt inimesele. Riik võiks loomulikult lubada sellel süsteemil töötada ilma riigi maksudeta. Enne kui sellise süsteemi käive ei ületa 30% riigis liikuvast väärtusest, ei tekita see rahasüsteemile mingit ohtu aga võimaldab hoida inimestel kokku suuri summasid ehk teeb nende elu lihtsamaks.
Palju oleks sellise elukorraldusega eestlaste igakuised kulud? Kui oleks selline kodu, kus on vee peal sõitev auto, vesi viisaka hinnaga, kaev hoovis või allikas lähedal, elekter päikesepaneelidega, küte puudega (ka sellest kulust osa kataksid päikesepaneelid), kus süüakse vähemalt paar korda nädalas õhtuti koos naabrus- või kogukonnaga? Kui ei oleks panga intresse ja tasusid? Kui oleks selline riik, kes toetaks päikeseenergia arendamist, autode vee-kütuse sümbioosmootori peale mugandamist, looduslikke ravimeid, mahetoitu ja kes teeks igasse linna rahvale kuuluva mahekaubamaja, mis müüb ilma vahelt võtmata ainult Eesti mahetoodangut? Soodsa suure söökla iga linna keskusesse tervisliku toiduga? Kas oleks ikka nii palju vaeseid, haigeid, näljaseid ja õnnetuid? Kas siis oleks neid, kes aastaid sisemiselt puhkamata tööd rügavad, võttes puhkust vaid paariks nädalaks aastas?
Ma näen Eesti tulevikku helgena, sest ma usun, et kõik need teemad, millest ma siin rääkisin, arenevad mühinaga paremuse poole. Järjest rohkem inimesi saab lõpuks aru, et kui ise ära ei tee, siis ei tee keegi. Varem või hiljem satuvad seda kapitalistlikku ületarbimist soodustavat ja rahvast lüpsvat legaalset tööorjusskeemi läbi nägevad inimesed ka valitsusse ja hakkavad asju muutma.
Ei tohi ka unustada Eesti eripära – meid pole ära rikkunud oma dogmadega ükski religioon, sest me pole ühtegi neist tegelikult omaks võtnud, me oleme end vabaks laulnud ja tunnetanud, kuidas hea asja nimel jõud kokku pannes saab kõik muutuda. Kui me enne ärkasime Vene represseeriva tiiva alt, siis nüüd on vaja ärgata kapitalistliku, manipuleeriva, tarbimisühiskonna kolli küüsist, kes meid lüpsab nagu lehma ja meie lihtsalt vaatame seda pealt ja ütleme, et elul pole vigagi.
Rääkides Indias elavatest miljonitest inimestest, kes üldse tööd ei tee aga elavad mõnusalt, ei väida ma, et Eesti rahvas peaks hakkama ka nüüd massiliselt vegeteerima ja lootma, et hiir jookseb kassile suhu. Iga inimese panus riiki on oluline ja vajalik, aga ei ole vajalik end üle töötada ja siis vaevu ära elada, sest süsteem sööb alatult enamuse meie rahast ära ja viib kasumi välismaale.
India näide kinnitab minu jaoks, et muutus saab alguse indiviidist ja rahvast, olenemata sellest, mis toimub riigikorralduses. India valitsus on ilmselt üks kõige korrupeerunumaid ja segasemaid maailmas, räägitakse, et pole asja, mida ei saaks ära osta. Aga India inimesed on loonud kuidagi ruumi, kus kõik kellel vähegi viitsimist on, saavad vähemalt söönuks.
Indias elab üle 1,2 miljardi inimese aga Eestis ainult pooleteise miljoni kanti. Kui raske siis on muuta ühisel jõul ühe pisikese rahva mentaliteeti ja elukorraldust jätkusuutlikuks ning eluterveks, kui me kõik nüüd kohe pihta hakkame?
Autor: Tom Valsberg
Tom Valsberg on reklaami ja meedia haridusega 30-aastane maailmarändur, muusik ja isemõtleja. Tema raamatus “Kuidas rännata ilma hirmuta” leiab veel sellele artiklile sarnaseid teemakäsitlusi, rännuseiku, luuletusi, karikatuure ja nõuandeid nii välismaal kui enda sees rändamiseks.
