Halitoosi ehk halba hingeõhku esineb elu jooksul pea igal teisel inimesel. Loomulikult tekitab see ebamugavust ja piinlikkust, kuna inimene püüab vestluskaaslasega distantsi hoida ning tunneb ennast väga ebamugavalt. Ja ka vestluskaaslasele tekitab see tõrke suhtlemisel. Tööintervjuul võib see kahjuks saatuslikuks saada.
Kaasajal omandab väga suurt tähtsust selline eriala nagu suuhügieen. Sellest on välja kujunemas lausa eraldi eriala. Miks? Aga sellepärast, et suuõõnehaiguste järel võivad tekkida nii südame-vereringe kui ka neerude tõsised haigused.
Suuhügieenik Aire Kivi on veendunud, et halitoosi on võimalik ravida ja kindlasti ka ennetada. Halb hingeõhk võib olla põhjustatud ravimata hammastest, igemepõletikust, parodontoosist, suukuivusest ja mädasest mandlipõletikust (kroonilisest angiinist), aga ka probleemidest maos, diabeedist, tarvitatavate ravimite kõrvalmõjudest jne.
Kui halitoos tekib ainult rääkimisel, võib põhjus olla ninaneelus ja siis tasub abi otsida kõrva-nina-kurguarstilt. Halva hingeõhu tekitajateks on eelkõige bakterid. Igeme veritsemine on märk igemepõletikust. Sagedasemaks halitoosi põhjuseks on katt igeme ääres ja hambakivi. Kui halb hingeõhk on põhjustatud suuõõnehaigustest, on positiivse tulemuse saavutamiseks vaja välja ravida halitoosi põhjustatavad haigused. Kui suuõõnehaigused on välistatud, on soovitatav konsulteerida gastroenteroloogi ja endokrinoloogiga.
Hambapastad ja suuveed üksi ei aita ei igemete veritsuse ega halva hingeõhu puhul. Nad võivad küll anda ajutist leevendust ja peita sümptomeid, kuid ei ravi põhjusi. Millest alustada? Esmased sammud parema hingeõhu suunas on õigete suuõõne hooldusvõtete omandamine ning nende igapäevane rakendamine, suuhügieeniku või hambaarsti regulaarne külastamine, et vabaneda hambakatust ja -kivist. Suus on vaja vähendada bakteritele soodsat keskkonda. Selleks on vaja parandada hambaaugud ning välja ravida igemehaigused ning kurgu- ja mandlipõletikud.
Olles arstide abiga jagu saanud halvast hingeõhust, sõltub hea tulemuse säilimine patsiendi enda panusest suuhügieeni. Juhul kui hügieeninõuetest kinni ei peeta, võib areneda parodontiit ehk hammast ümbritsevate kudede krooniline põletik. Parodontiitsete hammaste igemetaskust tulev mäda on eriti intensiivse lehaga. Selleks et ennetada rasket olukorda, tuleb kasutada õiget hammaste harjamise tehnikat, et katt igeme äärest saaks eemaldatud. Niidi või vaheharjaga tuleks hammaste vahed puhastada sinna kogunevatest ja seal bakterite toimel lagunevatest toiduosakestest. Halva hingeõhuga võitlemisel on oluline puhastada suus olevate sildade ja kroonide servad, sest sinna jääb samuti kattu. Kindlasti tuleks puhastada ka keelt, just keele tagaosa.
Siinkohal tahaks jagada oma kogemust. See on tegelikult sügavalt loominguline ja teaduslikult põhjendatud protsess. Oma tõde otsides arvestasin seda, mida paljud inimesed teevad teadmatusest valesti. Näiteks kasutatakse üle poole aasta nii hommikul kui õhtul ühte ja sama hambaharja ja hambapastat. Sellega tegelikult soodustatakse bakterite võidukäiku ja parodontoosi teket. Palju aastaid tagasi otsustasin, et hakkan nii hommikul kui õhtul kasutama kahte erinevat hambapastat ning hommikul ja õhtul erinevaid hambaharju. Kui kasutada hammaste pesemisel kahte pastat, luuakse raske olukord suuõõne bakteritele, kuna nende pastade koostis on erinev ja bakteril on raske adapteeruda sellise rünnaku vastu. Hammaste pesemine on minu jaoks tõsine protsess nii hommikul kui ka õhtul. Iga pastaga on vaja pesta kaks kuni kolm minutit. Peale hambapastade kasutamist kasutan ühekordselt ka hambapulbrit, mis valgendab hambaid. Neljandaks komponendiks on suuloputusvedelik, mis loobki komfortse tunde suus. Hommikused hambapastad on minul näiteks Parodontax, Sensodyne ja Lesnoi Balzam ning õhtused Colgate, Blend-a-med jne. Õhtune suuloputusvahend on Glister, millel on antibakteriaalne toime ning meeldiv lõhn ja maitse. Olen seda meetodit kasutanud ligi nelikümmend aastat ja tulemus ei ole üldse halb, sellepärast julgen seda soovitada ka lugejatele.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Adik Levini raamatust “Tervisenõuanded elukogenud arstilt”.
