Aasta tagasi ilmus Eesti Päevalehes artikkel “Kas Eesti on kõige vähem usklik riik maailmas?”, kus viidatakse Eurobaromeetri 2005. aasta statistikale: “Ringo Ringvee jumal või vaim on kõikvõimas ja egotsentriline olend, kes poob, käsib ja laseb. See lihtsalt peegeldab inimese või inimgrupi enda meele ehk teadvuse arenguastet. Jumal on projektsioon inimmeelest väljapoole. Siit on pärit ka kõik spirituaalsuse või religiooni nimel sõdivad terroristid, ekstremistid ja fundamentalistid. Kui lugeda näiteks piibli varasemaid peatükke, siis jumal on see, kes käsib omaenda rahval tappa teisi rahvaid. See on ehe näide sellest meele arenguastmest.
Viimasest on välja kasvanud oranž ehk müütiline jumal (kristlikus traditsioonis koos Moosesega), kes on loomulikult jällegi inimese enda arengu peegelpilt. See on käskude ja reeglite jumal, etnotsentriline jumal, kes kuulutab ühte ja ainsat tõde, tavaliselt ühe väljavalitud jüngri (poja, tütre, õpetaja) kaudu. Peamiseks nõudeks on kuulekus ja usk ning suurimaks autasuks igavene elu pärast surma taevas. Kes ei ole kuulekas ja kes ei usu seda ühte jumalat ja tõde, läheb pärast surma igavesse põrgu.
Teadvuse arenguastmed 
Kollase ehk ratsionaalse jumala või vaimuga tekib arusaam, et lunastuseks või pääsemiseks on palju erinevaid religioosseid või vaimseid teid, ükski neist ei ole teisest parem. Ratsionaalses teaduses ei nähta midagi halba ning räägitakse ja kuulutatakse armastust. Välja valitud jünger (nt Jeesus) on kui humanismi suur õpetaja. Näiteks, kui Ameerika oli oma arengus jõudnud kollasele arenguastmele, siis tollane president Thomas Jefferson (1743-1826, Ameerika Ühendriikide kolmas president) oli seisnud Valge Maja trepil ja kääridega piiblist kõik eelratsionaalsed (maagilised ja müütilised) peatükid välja lõiganud. Piibel on väga hea näide sellest, et sealt leiab igaüks endale sobiva jumala ja tõe, olenevalt oma arenguastmest. Kui arenguastmetest teadlik ei ole, siis võib lõputult vaielda ja arutada selle üle, kas see raamat on tänapäeval veel vajalik või mitte.
Järgmiseks areneb välja roheline ehk pluralistlik vaim ja näeb lõputuid variante selles kultuuriderohkes maailmas, kuidas rahulolematusest vabaneda. Viimasest kasvab välja sinine ehk terviklik (integraalne ja holistiline) versioon vaimust. Kui pluralism nägi vaid erinevusi kõigi maailma sprituaalsete traditsioonide vahel, siis terviklik maailmapilt hakkab nägema veel lisaks ka sarnasusi ja mustreid, mis neid ühendab. See teeb võimalikuks tõeliselt ülemaailmse spirituaalsuse, interspirituaalsuse ehk trans-traditsionaalse taipamise.
Üliterviklikel ehk transpersonaalsetel meelestruktuuri arenguastmetel nagu indigo-globaalmeel, violetne-metameel, ultravioletne-ülemeel ja valgus-ülimeel, saavad võimalikuks kõrgemad meeleseisundid. Need nimetused pärinevad Sri Aurobindolt, eelmise sajandi India ühelt väljapaistvamalt joogilt. Näiteks indigo arenguastme loodusmüstitsismis kogetakse ühtsust terve biofüüsilise maailmaga ehk jämemateeria ja -energiaga. Violetse arenguastme jumalikus müstitsismis (inglise keeles deity mysticism) kogetakse ühtsust terve peenmateeria ja -energiaga (siia kuuluvad emotsioonid, mentaalsus ja intellektuaalsus ehk loovus ehk intuitsioon). Ultravioletse arenguastme vormitus müstitsismis kogetakse täielikult põhjusliku meeleseisundi arenguastet (sinna on permanentne ligipääs). Valguse ehk ülimeele arenguastme mitteduaalses müstitsismis tekib jäädav ligipääs mitteduaalsele ehk ühtsuse meeleseisundile.
Ka nendelt arenguastmetelt leiab näiteid piiblist. Kui kasutada kristlikke termineid ning panna need terviklikku maailmakäsitlusse, siis enne, kui oli Aabraham, olin mina (tegelik Mina) ehk enne, kui Aabraham sündis, olin mina olemas (tegelik Mina oli olemas). Zen-budismis on selle meeleseisundi taipamiseks ja äratundmiseks algupärase näo religioon” ja “usk” tähistavad tänapäeval enamasti madalamate arenguastmete spirituaalsust ehk vaimsust. Sõnad “vaimsus” ja “spirituaalsus” aga tähistavad kõrgemate meelestruktuuri arenguastmete kogemusi ehk kogemuslikku usku (mitte pimedat usku). Terviklik semiootika aitab meil sellest semantilisest segadusest välja tulla, kus üks räägib lukust ja teine lukuaugust. Aitab meil infomüra vähendada, aitab infot paremini sorteerida. Tänu terviklikule semiootikale võime me kasutada mis tahes sõnu – religioon, vaimsus, spirituaalsus, müstitsism – kuna me saame neile lisada kosmilise aadressi. Näiteks võime rääkida religioonist (punane) või religioonist (sinine). Samuti võime rääkida vaimsusest (oranž) või vaimsusest (valgus). Terviklik semiootika on väga tänuväärne noor teadus, kuna aitab mõista sõnade tegelikku tähendust, aitab määrata tegeliku objekti asukoha meie alati arenevas kosmoses.
Enne kui me liigume edasi meeleseisundi arenguastmete juurde, mainin ma lühidalt, et meelestruktuuri arenguastmed sisaldavad tegelikkuses väga erinevaid arengujooni, mis on tuntud ka psühholoog
Wilber-Combsi võrestik
Selgituseks lisan siia, et eelnevat ei tohi segi ajada jumala ja religiooni tüüpidega, mida on sisuliselt lõputu arv. Iga suurem või väiksem kultuuriruum omab omaenda traditsioone ja kombeid, mis annavad nendele 40 religioonile oma lisavärvingu. Struktuuri arenguastmeid ja seisundi arenguastmeid peab vaatama tüüpidest eraldi. Tänapäeval pannakse enamasti teadmatusest muidugi kõik need ühte patta. Tüüpide all pean silmas näiteks neid 90 erinevat usuvoolu ja nende järgijaid, mis viimase rahvaloenduse andmetel Eestis on: õigeusklik, luterlane, maausuline, pagan, taoist, budist, gnostik, voodoo, panteist, tantrist, tulekummardaja jne. Kõik need erinevat tüüpi vaimsed traditsioonid võivad olla pärit mis tahes arenguastmelt ja kasutada oma praktikas mis tahes meeleseisundeid.
Eluveerandid
Kolmas väga oluline jaotus või elumõõde on eluveerandid. Siiani oleme vaadanud religiooni, spirituaalsust, jumalat ja vaimu kui esimese eluveerandi kogemust, individuaalset meelelist kogemust. Tegelikkuses võib nende asukoht olla aga kõigis neljas eluveerandis. Ameerika meeleteadlane Ken Wilber nimetab seda jaotust oma “
Terviklik kosmosekaart
Eluvõrgustikul on väga lihtne semiootiline või kosmiline aadress V/3 või V/4, olenevalt sellest, kas me imetleme ühte objekti/keha (eluveerand 3) või kehade süsteemi (eluveerand 4). See objekt võib olla ka inimese poolt loodud. Näiteks mõni praktiline ese või kunstiteos, linn või park. Selline vaimsus on loomulikult sama vana kui inimene ise, aga eriti on see hoogu saanud modernse teadusliku maailma avastuste ja saavutustega. Lisan siia ühe näite. Oletame, et meie meel on kollase ehk ratsionaalse struktuuriga ja meil on püsiv ligipääs peenele meeleseisundile. Me märkame oma emotsioone, mõtteid ja ideid, mis on orienteeritud neljandasse veerandisse. Ütleme, et me vaatame ja imetleme tähistaevast ning oleme sellest emotsionaalselt, mentaalselt ja intellektuaalselt vaimustuses, teisisõnu hingepõhjani puudutatud. Sellise vaimsuse aadress on: Tähistaevas (V/4, kollane, S/pe).
Teine viis vaimsuse kogemiseks on Suur Teine, kus ollakse vaimu või jumalaga dialoogis. Me “räägime juttu” selle suure ja hoomamatu energiaga või tühjusega, sellega, kes lõi need mäed ja tähed. Madalamatel arenguastmetel nagu maagiline ja müütiline nähakse seda Teist kui lihtsat ja personaalset jumalat, kedagi, kes täidab meie lihtsaid soove. Nagu Janis Joplin laulis: “Oh Lord, won’t you buy me a Mercedes-Benz? My friends all drive Porsches, I must make amends.” (Oh Jumal, miks sa mulle Mercedes-Benzi ei osta? Kõik mu sõbrad sõidavad ringi Porschedega, mina pean aga tegema heategusid.) Kõrgematel arenguastmetel kogetakse aga seda Teist kui ülimat tarkust või lõputut intelligentsust, kellel on vastused meie kõigile küsimustele. Kokku moodustab see Mina ja Sina suhte ehk Meie elumõõtme. Sellise vaimu, jumala või üldisemalt vaimsuse semiootiline ehk kosmiline aadress on V/2. Täpsem jumala semiootiline aadress võiks välja näha näiteks järgmiselt: Jumal (V/2, oranž, S/pe). Mina-Sina vaimsuse versioon on teatavasti levinud lääne religioonides.
Lõpuks kujuta ette, et see ülim tarkus ja lõputu intelligentsus on sinu enda tegelik Mina või kõrgem Mina, mis praegu loeb siin seda teksti. See on vaim esimeses persoonis, esimeses veerandis, aadressiga V/1. See on sinu enda algne nägu, see nägu, mis oli olemas enne, kui su vanemad sündisid, enne, kui planeet Maa tekkis, enne, kui Suur Pauk aset leidis. See suur Mina võimaldab meie väikest, lõplikku, eraldiseisvat mina ehk ego neutraalselt vaadelda. Just praegu ja sellel hetkel saame me olla teadlikud oma väikesest minast, ilma et me sellega samastuks, ilma et me seda hukka mõistaks või sellele hinnanguid annaks. Tegelik Mina on paigal, lõputult suur, vaikne, tühi, sellel pole ühtegi liikuvat osa, mis saaks katki minna või haigeks jääda. Kui see koht endas üles leida, kui kogeda, et mina olengi jumal, mina olengi vaim, siis see ongi Valgustatus, Ülesärkamine, Lahtilaskmine ja Väljakasvamine. Sufid nimetavad seda Kõrgeimaks Identiteediks. Sedasorti religioon või vaimsus on peamiselt levinud idamaades ja üldiselt kõrgemalt arenenud spirituaalsetes traditsioonides.
Näiteks oletame, et ratsionaalne inimene, kellele meeldib kohutavalt taevasse vahtida (mis tekitab alati väga mõnusa tunde ja surina tema sees), satub hoopis ühte joogalaagrisse või läheb meditatsioonikursusele. Selle asemel, et vaadata taevasse, sulgeb ta silmad ja vaatab hoopis enda sisse. Vaatab hästi sügavalt ja pikalt ning imekombel tunneb väga sarnast rahulolu ja surinat, mida ta on vahetevahel tundnud öösiti tähistaevast vaadates. Kuidas seda mõista? Väga lihtne. See inimene uurib lihtsalt teist eluveerandit, täpsemalt öeldes neljanda veerandi asemel esimest, aga meeleseisund on sama ehk peen meeleseisund: Peen sisekosmos (V/1, kollane, S/pe)
Eelis on selles, et nüüd ei pea see inimene enam ööd ja selget tähistaevast ootama. Tal on võimalik iga hetk vaadata iseenda isiklikku tähistaevast, ta ei ole enam sõltuv välistest asjaoludest. Lisaks, ühel hetkel tunneb see inimene aga midagi sootuks uut. Ta tunneb sellist sügavat rahuolu ja vaikust, mida ta ei ole mitte kunagi varem kogenud. Kõik mured ja valud oleks justkui käega pühitud. Kuidas on see võimalik? Väga lihtne. See inimene on lihtsalt leidnud tasakaalu oma jäme- ja peenkehas/meeles ning ta kogeb ajutiselt põhjuslikku meeleseisundit. Selle semiootiline aadress on järgmine: Põhjuslik sisekosmos (V/1, kollane, S/põ).
Eelnevalt olime me leidnud juba 40 väga erineva näoga jumalat ja religiooni. Nüüd lisandus veel kümnele astmele ja neljale seisundile kolm eluveerandit (võib ka neli, aga lihtsuse ja ülevaatlikkuse mõttes on kolm parem). Tulemuseks on 10 x 4 x 3 = 120 väga erinevat religiooni ja seal asuvat jumalat. Kas see pole mitte uskumatu? Kas see pole mitte naljakas ja kurb samal ajal, et me nimetame tänapäeval kõiki neid vägagi erinevaid religioone lihtsalt religiooniks, lihtsalt vaimsuseks või lihtsalt usuks?! Väga levinud on arusaam, et kuna religioon on seotud terrorismiga (madalamad arenguastmed), siis järelikult kogu religioon ja vaimsus on halb ning kasutu (isegi kõrgemal arenguastmel olevad). Või et kuna osa arvab, et jumal on see halli habemega vanamees, kes istub pilveääre peal, siis järelikult on religioon ja vaimsus midagi lapsikut ja naeruväärset. See on ju puhas katastroof, harimatus, teadmatus ja lollus. Aga paraku see nii veel enamasti on selles evolutsiooni arenguetapis, kus me hetkel oleme. Siinkohal meenuvad Lõuna-Aafrika Vabariigi endise presidendi Nelson Mandela kuldsed sõnad: “Haridus on kõige võimsam relv, mida saab maailma muutmiseks kasutada.” Siia võiks täpsustuseks lisada, et ka iseenda muutmiseks, kuna kõik saab alguse ikka meist endist ja alles siis laieneb maailmale.
Selle väikese artikli peamiseks eesmärgiks vast ongi seda tühimikku täita. Pikemalt peatusin sellel teemal oma värskes raamatus “Terviklik semiootika”. Teadmatusest on lõputult sõdu peetud. Mitte ainult füüsilisi, vaid ka emotsionaalseid ja mentaalseid. Sisuliselt on vaieldud selle üle, et millisel kosmilisel ehk semiootilisel aadressil jumal või mõni teine oluline objekt asub. Kas maagilisel, müütilisel või ratsionaalsel? Kas jämedal, peenel, põhjuslikul või mitteduaalsel meeleseisundi astmel? Kas esimeses, teises, kolmandas või neljandas eluveerandis? Kui me aga oleme teadlikud elu veeranditest, astmetest, seisunditest ja ka tüüpidest, mis võimaldab meil luua “Suure tervikliku semiootika sõnaraamatu”, siis me näeme, et erinevaid jumalaid ja religioone on väga palju. Aga milline neist on õige? Loomulikult kõik! Lihtsalt mõned on “rohkem õiged” kui teised, sisaldavad endas rohkem, omavad kõrgemat arenguastet, embavad suuremat kosmilist ala kui teised. Seega, järgmine kord, kui kellegagi sellel teemal vestled, siis küsi endalt ja selgita välja, milliselt astmelt on see spirituaalsuse tüüp pärit. Milliseid seisundeid seal kasutatakse? Ja millisele veerandile rõhku pannakse?
Autor: Illimar Kaasiku
