Kui võrrelda seda aega, mis kulub saladuse teise inimese eest varjamiseks selle ajaga, mil me oma peas saladuse peale mõtleme, siis ilmneb, et need hetked, kus saladusekandja peab vestluse käigus teise inimese eest oma saladust varjama, on üürikesed võrreldes ajaga, mil ta iseenda sees saladusega toimetab.
Natuke meenutab suure saladuse hoidmine mäletsemist. Sa mõtled sellele mingi aja, siis neelad alla ja mingi aja pärast tõuseb see teema taas üles ja sa leiad oma mõtted jälle saladuse juurest. Kui sa ei suuda saladust “ära seedida”, sellega enda sees rahu teha, siis kipub üks hea saladus pidevalt psüühikas aktiivselt üles tõusma.Columbia ülikooli teadlaste uuring saladuste kohta sõnastab, et 97 % inimestest on antud ajahetkel mingi saladus hoida.
