“Vähemalt 40% maailma majandusest põhineb loodusvaradel. Ühtlasi täidavad loodusvarad 80% vaeste vajadustest. Ja mida rikkalikum on elu mitmekesisus, seda suuremad võimalused avanevad uuteks avastusteks meditsiinis, majanduse arenguks ning kohanemisvõimeks uute väljakutsetega – näiteks kliimamuutustega – toime tulekul.” – Konverentsilt “Life on Earth”
Miks on elurikkus nii tähtis?
Elurikkus suurendab ökosüsteemi tootlikkust ning igal pisimalgi liigil on selles täita oma tähtis osa.
Mõned näited:
- Suurem taimeliikide hulk tähendab ka suuremat põllukultuuride mitmekülgsust
- Liikide mitmekesisus tagab loomuliku jätkusuutlikkuse kõigile eluvormidele
- Tugevad ökosüsteemid suudavad paremini vastu seista mitmesugustele katastroofidele ja nende tagajärgedest taastuda
Kuigi inimesed on selle planeedi valitsejad, tuleb meil looduses leiduvat mitmekesisust siiski säilitada.
Suur elurikkus võimaldab mitmeid looduslikke hüvesid
Ökosüsteemid nagu Amazonase vihmamets on suure mitmekesisusega. Metsaraie aga ähvardab väljasuremisega paljusid liike, teiste hulgas ka siin kujutatud suurt lehekonna. (pildi allikas:
(Pildi allikas: Wikipedia)
Mõtle näiteks sellele, kui palju loomaliike ja muid organisme on seotud ühe lihtsa põllumaaga. Järgnevalt kokkuvõte Vandana Shiva raamatust “Stolen Harvest” lk 61-62:
- Põllukultuuride kõrvalsaadusi kasutatakse loomasöödana
- Loomasõnnik toidab mulda, mis omakorda aitab kasvada põllukultuuridel
- Kultuuride kasvatamisest saab lisaks viljale ka õlgi
-
- Õlgedest saab orgaanilist ainet ja sööta
- Seega on põllukultuurid nii inimeste kui ka loomade söögiallikaks
- Ka mullaorganismid saavad põllukultuuridest kasu:
-
- Bakterid toituvad õlgede tselluloosikiududest, millega põllumehed mulla viljakust tõstavad
- Amööbid toituvad bakteritest, muutes nõnda ligniidkiud taimedele tarbitavaks
- Vetiktaimed toodavad orgaanilist ainet ja täidavad loodusliku lämmastikusiduja rolli
- Põldude alla käike kaevavad närilised õhutavad mulda ning parandavad mulla veemahutavust
- Ämblikud, sajajalgsed ja muud putukad tarbivad pinnasemullas leiduvat orgaanilist ainet ja jätavad maha rikastatud väljaheited
- Vihmaussid panustavad samuti mulla viljakusse:
-
- Nad võimaldavad mulla aeratsiooni ja drenaaži ning aitavad säilitada mulla struktuuri
- Charles Darwini sõnul on vähe teisi olendeid, kes on loomariigi hüvanguks panustanud sama palju kui vihmaussid
- Vihmauss on nagu looduslik traktor, väetisetehas ja tamm kõik üheskoos!
- Tööstuslik põllumajandamine rööviks neilt mitmekesistelt liikidelt nende toiduallikad ning ründaks neid kemikaalidega, hävitades mulla elurikkuse ning seega ka mulla viljakuse taastumiseks vajaliku aluse.
Raamatu autor Shiva on ühtlasi ka tuntud India teadlane ja aktivist ning kirjeldab oma teoses detailselt seda hinda, mis kaasneb elurikkuse ja loodussõbralike põllumajandusvõtete kõrvaldamisega, kui selline põllumajandamine asendada tööstuslike protsessidega, mis on risti vastu elurikkuse jätkusuutlikkusele.
Mesilased: ülitähtsad põllutöölised
Mesilased on põllumajanduses asendamatud. (Pildi allikas: Wikipedia)
Veel ühe näitena võib esile tuua mesilased, kellest on inimkonnale tohutu suur kasu.
Uudisvõrk CNN teadustas (5. mai 2000), et tervelt kolmandik kogu meie toidust – puu- ja juurviljad – oleks olemata, kui tolmeldajad neid ei külastaks. Ent mesilased, kes on toitu tootvate taimede peamised viljastajad, on viimaste aastate jooksul tugevalt kannatama pidanud ning seda peamiselt inimeste põhjustatud hädade tõttu.
Sama ütleb ka Saksa mesilasekspert ja Wurzburgi ülikooli professor Jürgen Tautz:
“Mesilased on elurikkuse seisukohast asendamatud. Olemas on 130 000 taimeliiki, mille tolmeldamiseks on mesilased hädavajalikud, alates melonitest, kõrvitsatest ja vaarikatest ning lõpetades kõiksugu puuviljadega ja taimseks söödaks kasutatavate taimedega nagu ristikhein. Inimeste toitumise seisukohast on mesilased tähtsamad kui linnuliha.”
– Jürgen Tautz, intervjueerijaks Michael Leidig artiklis “Mesilasi ähvardab USA-s väljasuremine” (The Telegraph, 14. märts 2007)
Teadlaste jaoks on raske täpselt määratleda mesilaste arvukuse järsu languse põhust, aga kahtlustatakse mitme teguri koosmõju, mille hulka kuuluvad ka mitmesugused haigused, keskkonnareostus, keskkonnaolude halvenemine (mis tähendab, et mesilastel on toidujahil vähem valikuid) ning põllumajandusvõtted (näiteks putukamürgid, ulatuslik monokultuuride kasvatamine, jne).
Seos taimede, mesilaste ja põllumajanduse vahel – ning nende vastastikune sõltuvus – on niivõrd tähtis, et kaks teadlast, kes kulutasid selle probleemi uurimisele aastaid, on asja kokku võtnud järgneva hoiatusega:
“Inimkond peab tegutsema kiiresti, et tagada lillede ja tolmeldajate muistse koosmõju jätkumine, kaitsmaks meie toiduvarusid ning meie keskkonda ka tulevaste põlvkondade heaks. Meie jõupingutused aitaksid mesilastel tolmeldamist jätkata ning tagaksid selle, et meie toidulauale jagub ka edaspidi rikkalikult puu- ja köögivilju, mida me praegu peame enesestmõistetavaks.”
– Diana Cox-Foster ja Dennis van Engeldorp, artiklist “Haihtuvate mesilaste saladuse lahendamine” (Scientific American, aprill 2009)
Vastastikku sõltuv mere ökosüsteem
Vaalapüük on tihti olnud vastuoluline teema. (Pildi allikas: Greenpeace)
Üks näide ka merelt, mida kirjeldati National Geographic Wild sarja ühes osas pealkirjaga “Elu vaalade seas” (eetris 14. juunil 2008).
Saates täheldati, et paarkümmend aastat tagasi korraldasid kalurid kampaania vaalade tapmise toetuseks, sest vaalad ohustasid kalavarusid ja seega ka kalurite elatist.
Sellest hakkas aga hargnema sündmusteahel, mis tõi lõpuks kaasa hoopis töökohtade kaotuse:
- Kohaliku vaalapopulatsiooni järsk kahanemine tähendas seda, et tapjavaalad (kes tavaliselt jahtisid nooremaid vaalu) võtsid kõnealuses piirkonnas sihikule teised loomad, näiteks hülged;
- Hüljeste arvukuse vähenedes hakkasid tapjavaalad jahtima saarmaid;
- Kuna saarmaste arvukus langes järsult, said vabalt vohada merisiilikud ja teised liigid, kellest saarmad tavaliselt toitusid;
- Selle tagajärjel hävisid vetikametsad, kus paljude kalaliikide maimud said suhteliselt turvaliselt kasvada;
- Kaitsetud kalamaimud muutusid kergeks saagiks mitmetele mereelanikele;
- Kalurid jäid elatusallikast ilma.
Suured kiskjad on tugeva ökosüsteemi jaoks hädavajalikud
Tervelt kolmveerand maailmas elavatest suurte kiskjate liikidest on hädas populatsiooni vähenemisega. Teadusajakirjas Science avaldatud uuringus täheldatakse, et suurte loomade – muuhulgas lõvide, leopartide, huntide ja karude – arvukus on kahanemas, sest inimesed piiravad nende elupaiku ja tegelevad nende loomade küttimisega.
See aga mõjutab negatiivselt keskkonda, osaliselt ka aegunud suhtumise tõttu, mille kohaselt kiskjad on teistele loomadele kahjulikud. Nagu uuringus on välja toodud, ei saa inimsekkumine täielikult asendada suurte kiskjate rolli, sest need kiskjad on ökosüsteemi elurikkuse lahutamatu osa.
Näiteks võib suure kiskja kaotus lühemas perspektiivis küll tähendada seda, et nende kiskjate saakloomade arvukus tõuseb, aga ühtlasi võib see ka kaasa tuua kahju keskkonnale, sest taimetoidulised loomad saavad vabamalt rohtu ja taimi süüa. Kui inimesed püüaksid kiskjate asemel ise nende loomade arvukust piirata, osutuks see rahaliselt väga kulukaks.
Vastastikune sõltuvus ja inimeste sekkumine
Loodus võib osutuda üllatavalt vastupidavaks ning vajab harva inimeste otsest sekkumist. Näiteks ühes 90ndatel linastunud BBC dokumentaalfilmis kirjeldati kaht Aafrika loodusparki, kus elevantide populatsioon oli pargi piirides kasvanud liiga suureks. Tavaliselt oleks sellisel puhul elevantide populatsiooni väevõimuga piiratud, et nõnda ökosüsteemi tasakaalus hoida. Vastasel juhul hävitaksid elevandid kiiresti kohaliku taimestiku, mõjutades nõnda ka teisi loomi.
Üks teadlane aga palus pargi juhtkonnal üleliigseid elevante mitte tappa, vaid lasta loodusel oma rada minna. Kuna selline suhtumine polnud sugugi levinud, ei tahtnud juhtkond nõusse jääda. Lõpuks lepiti kokku, et ühes pargis elevantide arvukust piiratakse, aga teises jäetakse nad rahule.
Paar aastat hiljem ilmnes, et piiratud elevantide arvukusega pargis oli olukord endiselt kehv, kuid omaette jäetud park oli suutnud taastuda. Suur elevantide populatsioon kahanes aja jooksul ise, sest elevandid laostasid oma toiduallikad. See juhtus aga pika perioodi vältel, nii et taimestik sai ise tagasi kasvada. Teiste loomade suhteline arvukus tõusis samuti, nii et ökosüsteem saavutas jälle taakaalu.
Elurikkus harib inseneriteadlasi
Teadlased on juba mitmeid aastaid pühendanud üha rohkem aega looduse uurimisele, et selgeks teha, kuidas erinevad liigid toimivad ning ressursse toodavad ja tarbivad, üritades nõnda jäljendada neid imetabaseid saavutusi, mis on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tagajärjena looduses esile kerkinud.
Ühe lihtsa näitena võib mainida teatud liiki ämblikke, kelle niidi tõmbetugevus on suurem kui mitmel terassulamil, olgugi et see koosneb valkudest. Seega uurivadki bioloogid neid protsesse lähemalt, selgitamaks, kas neid on võimalik jäljendada või tõhustada.
Tähtsam kui inimkasutus või bioloogide huvi
Paljud inimesed toetavad keskkonnasõbralikkust selleks, et aidata võidelda looduse ilu säilitamise nimel. Kuigi veidral kombel pole see tegelikult piisav põhjus, sest tegu on subjektiivse ja inimliku – ehk antropomorfiseeritud – vaatenurgaga.
Mitmed keskkonnakaitsjad, bioloogid ja teised teadlased on aastakümneid vaadelnud Maad tervikuna kui massilist eluorganismi või süsteemi, sest kõik sellel elavad liigid on omavahelises sõltuvuses. Osad kultuurid on seda vastastikust suhet juba ammusest ajast tunnustanud. Mõned on seda nimetanud Gaiaks.
Kuigi leidub erimeelsusi ja vaidlusi selle kohta, kuidas asi täpselt toimib, viitab see nähtus sellele, et ökoloogiline tasakaal ja elurikkus on tähtsad tervele planeedile, mitte ainult inimestele.
Elurikkusele rahalise väärtuse omistamine
Artikli alguses mainisime, et ökosüsteemid pakuvad meile palju tasuta teenuseid.
Kuigi mõnele on ehk vastumeelt elurikkusele rahalise väärtuse omistamine (mõned asjad on lihtsalt hindamatud), on seda siiski üritatud teha just selleks, et inimesed mõistaksid probleemi ulatust: seda, kui tähtis on keskkond inimkonnale ning millised kulud ja tulud võivad kaasneda inimeste tegevusega (või tegevusetusega).
Organisatsioon nimega The Economics of Ecosystem and Biodiversity (TEEB) teeb koostööd ÜRO ja mitmete Euroopa valitsustega selleks, et koostada, luua ja esitada veenvaid majanduslikke argumente ökosüsteemi ja elurikkuse kaitsmise nimel.
Ühes hiljutises aruandes kirjeldas TEEB turusektoreid, mis on sõltuvad planeedi geneetilistest ressurssidest:
| Sektor | Turuosa | Kommentaar |
| (Aruandest Uuring: inimkond moodustab vaid 0,01% kõigist elusolenditest, aga on hävitanud 83% kõigist imetajatest
Karm! Kas selliselt käituv olend väärib looduse kuninga tiitlit? Karm reaalsus: kogu tõde banaanidest Palmiõlitööstus hävitab paradiisi | ||
