Mul on üks lugu, mida mulle väga meeldib rääkida. Kui mu noorem poeg Ben oli kuueaastane ja just oli ilmunud mu esimene raamat „Vihatants“, kuulsin ma teda ühele väiksele sõbrale hüüatamas: „Kas sa tead, et mu ema töötas selle raamatu kallal terve mu elu?“ See oli tõesti tõsi. Raamatu kirjutamisele ja avaldamisele läinud aastate jooksul olin ma saavutanud hulga asju, kuid mida oli sama aja jooksul läbi teinud Ben? Ta oli muundunud röökivast, ilma keeleoskuse, taibu ja igasuguse sidusa minakujuta imikust selge iseloomuga kuueaastaseks, kes oskas vetsus käia ja oli kursis mõnede New Yorgi kirjastusmaastiku kõige sügavamate siseasjadega. See on tõeline muutus!
„Kas poleks imeline,“ mõtisklen ma mõnikord sõprade kuuldes, „kui täiskasvanutele võiks alles jääda see erakordne võime muutuda ja kasvada?“ Ma külastasin hiljuti sõpru, kelle kaks väikest last räägivad soravalt ka prantsuse ja hispaania keelt, puhtalt mõlema keelega tihti kokku puutumise tulemusena. Ma ei saanud parata, et tundsin kerget kadedust.
Aga tegelikkuses oleks kohutav, kui me muutuksime ka täiskasvanuna sama palju, kui lapsed seda neil esimestel aastatel teevad. Me upuksime kõik ärevuse ja leina ohjeldamatute hiidlainete alla, sest meie elus puuduks täielikult igasugune stabiilsus ja sidusus. Meil poleks mõttelisi ankrupaiku ega midagi, mis meid selle maa küljes hoiaks.
Me loodame märkimisväärsele ühetaolisusele mitte ainult endas, vaid ka inimestes, kellest me hoolime. Ükskõik kui palju me ei kurdaks halvasti käituva venna või ülikriitilise ema üle, võime sellegipoolest arvestada sellega, et nad on põhimõtteliselt üks ja sama isik alati, kui me nendega kokku puutume. Me võime küll soovida, et nad muutuksid – aga ainult teatud piirini ja ainult sel viisil, mida soovime. Teisi tabavad samasugused tunded ka meie puhul. Meie identiteeditundele, järjepidevusele minevikuga ja teiste inimestega loodud sidemetele mõjub stabiliseerivalt mitte ainult suutlikkus muutuda, vaid ka võime muutustest hoiduda.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust „Hirmutants“.
