Mäletan selgelt üht istumist koduterrassil. Umbes praegune aastaaeg oli, varasügis. Õhk oli jahe, aga mitte külm. Puudel olid esimesed lehed juba kollased, aga värvidemäng polnud veel vallutanud loodust. Mu poeg magas vankris, liigutasin ühe jalaga aeg-ajalt tema vankrit, et tema und pikendada. See oli hetk, mida varem olin näinud.. ei, polnudki kuidagi näinud. See oli lihtsalt nn anonüümne päeva osa, mis lihtsalt toimus. Lapse uneaeg, mina istun ta kõrval, üritan kas midagi süüa, lugeda või kirjutada ning saan seda teha täpselt nii kaua kuni pojake silmad lahti teeb. See oli täiesti tavaline argipäeva osa, ei midagi erilist, ei midagi "õnnelikku". Kuni ühe hetkeni. Selle hetkeni, mil otsustasin teadlikult oma elus rohkem õnne hakata nägema ja teadliku kohaloleku väega hakata nägema ka tavalistes, argistes ja rutiinsetes asjades ning tegevustes õnne.
Tavaline hetk muutus õnnehetkeksPärast otsustamist oli iga lapse uinak seal terrassil mu jaoks imeline õnnehetk. Poja magab, ma saan istuda ja puhata, nautida vaikset loodust enda ümber, juua rahulikult teed või kirjutada oma märkmikusse. Ma olen olnud edukas ema – laps on uinunud!
