Välisel mälul on inimese arenguloos erakordne roll. See hoiab kokku aega. Iga kord kui keegi avastab või kogeb midagi erakordset, levib see nii kaugele kui võimaldavad tema sotsiaalsed kontaktid. Teave püsib nii kaua kui elab nende kontaktide summaarne mälu. Seejärel vaimuvara ununeb ning kustub. Ja ehk avastatakse mõne aja pärast uuesti, aga mitte alati. Talletades teadmised, ehk leiutised, avastused, kogemused ja kasvõi laulusõnad paberile, hakkasid teadmised kuhjuma ning Isaac Newton rõõmustas, et kui ta oligi teistest kaugemale näinud, siis vaid tänu sellele, et on seisnud hiiglaste õlgadel. Tal oli kasutada varasemad teadmised. Järgmised avastajad ronisid Newtoni õlgadele jne. Järelikult on raamatud head. Ja kui räägitakse inimkonda tabanud suurest kahjust, räägitakse Alexandria raamatukogu põlemisest. Võib mängida oletusega, et elaksime täna teistsugust elu kui vahepeal poleks teadmiste kuhjumises seda suurt auku esinenud.
160 aasta vanuses ajakirjas The Atlantic raamatukogu kurbloost. Tõenäoliselt inimkonna suurima humanitaarse projekti hukk sarnaneb omaaegsele tragöödiale. Toona süütas raamatud vaenust sündinud sõda.
