Mikk Sarv: Kes me oleme?

Igaüks meist teab laulu Õllepruulija – selle põhjal oleme lähedased sakslastele. Nagu sakslastele, maitseb ka meile hapukapsas, sealiha ja õlu, need on ikka ja alati olemas meie pidulaudadel. Saksa keel oli meie maal asjaajamise ja valitsemise, samuti teadusuuringute ja õpetamise keeleks pea seitse sajandit. Nii võiksime olla Saksa kultuuriruumi pisike saareke emamaast eemal, kaugel kirdes.Meid valitsenud ja hallanud saksakeelne ülikkond võis, vähemalt osaliselt, olla meie oma verd, nii nagu kirjutas arheoloog Marika Mägi Postimehes mõned nädalad tagasi. Huvitav on see, et väidetavalt suhtles see ülikkond maarahvaga maakeeles, maakeel oli neist enamiku jaoks ka esimene keel, mis lapsehoidjate käest omandati.Nii on meie maal elanud rahvas läbi aegade suhelnud omavahel maakeeles ning muu ilmaga saksa keeles. Maailmaga lävimiseks tuli olla saksakeelne ja -meelne.Samas on maakeelsus ning maameelsus omakorda vorminud ning kujundanud saksakeelseid elanikke meie maal. Kuuldavasti on enne Teist Maailmasõda Eestist lahkunud baltisakslased jätkanud Saksamaal omavahel eesti keeles suhtlemist oma identiteedi säilitamiseks.