Seega jätke teiste isiklikku ellu tungimine oma oletuste ja arvamistega rahule kui soovite omale meelepärasemat elu luua, sest inimese vägi voolab sinna, kus asub tema tähelepanu. Seega, mida enam püsida mõtetega teiste inimeste elude juures, seda enam suubub vägi kõrvalistesse eludesse.
Kas vägi on hea või halb, sõltub inimese häälestusest – milliste mõtete ja tunnetega ta teise poole oma väe suunab.
Tegelikult tehakse üksteisele väga palju halba, lausa vägivallatsetakse teineteise kallal. Agressioon ei pea tingimata tähendama verbaalset „kõhulahtisust“ ega kellelegi kätega kallale minemist, vaid üksteise ründamine võib toimuda ka enesele teadvustamatult mõttejõul. Vahel täiesti jaburaid ja asjasse mittepuutuvaid negatiivseid sõnumeid vahendades, enda hirmudega teisi hirmutades või lihtsalt negatiivselt teistesse häälestudes.
„Iga halb mõte ja negatiivselt häälestatud meelelaad, mis on suunatud teise inimese poole, on nähtamatu vägivald, mida viiakse ellu mõttejõul.“
Enamjaolt, 99% ulatuses, nähakse teiste eludest fassaade, millele oletuste, arvamuste ja fantaasiatega luuakse sisu, mida hiljem tõlgendatakse tõe pähe.
Olles tuhandete klientidega grupikohtumisi ja eraviisilisi konsultatsioone läbi viinud, tean, et inimeste fassaaditagused elud on kõike muud, kui me seda endale ette suudame kujutada.
Näiteks prostitutsiooniga tegelevad sageli inimesed, keda on juba väikelapse eas seksuaalselt väärkoheldud, vägistatud või jõhkralt kuritarvitatud.
Alkohoolikuks, narkomaaniks või ülekaaluliseks liigsööjaks saadakse sageli lapsepõlves kogetud vägivaldse kohtlemise tulemusel, tähelepanu puudumise tõttu, armastusest ja hoolest ilmajäämisel. Paljusid lapsi raputatakse ja pekstakse juba imikueas, neid uimastatakse alkoholist läbiimbunud lappidega laubal ning jäetakse täis urineeritud voodisse tundideks üksi nutma. See on väga paljude elule käega löönud inimeste minevik, nende lapsepõlv, mille traumad jätavad hinge sedavõrd suure jälje, et käivad varjuna kannul läbi oleviku suunaga tulevikku, lootuseta, et kunagi ta võiks kunagi terveneda.
Ja siis tullakse ning vaadatakse nende peale põlastavalt, sest keegi taas oletab ja arvab, kuidas inimene on ise oma mannetuses süüdi, halb, laisk ja lodev…
See on pealiskaudsus, fassaad. Enne hinnangute andmist tasub meelde tuletada, et väline pilt on alati kogu loo juures pealiskaudne virvendus, ebatõene kõrbemiraaž.
Sarnaselt suhtutakse rikastesse ja edukatesse inimestesse oletustega, kuidas neil on elus kõik nii lihtne ja hästi, et nende käest võiks annetusena raha küsida või nad on oma hea elu eest võlgu ning peavad niisamuti midagi andma.
Aga kui palju me teame nende magamata öödest, hambad ristis pingutatud töötundidest, eneseusu kaotamisest ja selle leidmisest, teekonnast, mil keegi on pannud kogu oma hinge nagu seemne idanema: hoolitsenud „peenra“ eest. Pühendunud lakkamatult oma unistuse täideviimisele, riskinud ja põrunud, põlved puhtaks kloppinud ja uuesti proovinud.
Ei, me näeme ainult fassaadi, millel troonivad edu, kuulsus ja jõukus – pealtnäha lihtne elu, joovastav viljade noppimine ja magus mõnulemine. Mees oli õigel ajal õiges kohas, õnn kukkus sülle, luuavarrest käis pauk – nii öeldakse sageli nende kohta, adumata edu taga tehtud tööd.
Kohtan ka oma elus sageli suhtumist, kuidas mul on lihtsalt niisama vedanud, nagu mu tagahoovis kasvaks rahapuu. Piisab mul koju kutsuda mõni tehnik või töömees, kui tänu sellele, et mul on kodu sisustamisel olnud parem maitse, eeldatakse peres suurt jõukust ning mulle tehakse alati keskmisest kõrgemad hinnapakkumised.
Sageli õhatakse, kuidas mul veab, et saan peagi beebipuhkusele puhkama minna. Kahjuks armsakesed ei tea, et väikeettevõtjal pole kunagi puhkust.
Kord teatas üks lähikondlane kohustuste üleandmisest muuseas: „Teie teete, teie lähete, teil on palju aega, sest olete kodused.“ Vaeseke jälle ei mõista, et kodus töötamine ei tähenda piiramatut vaba aega, plaanide puudumist, kodus istumist ja lakke vahtimist. Huvitav, mille eest me oma kodulaenu maksame?
Kolmas lähedane on solvunud, et me teda külla ei kutsu. Jällegi inimene ei mõista, et selles pole midagi isiklikku vaid pererahval on enda teemad, mured ja väljakutsed, millega tuleb tegeleda. Sageli päeva lõpuks ollaksegi nii väsinud, et puudub lisajõud kellegi kolmandaga veel õhtut veeta.
Ka mina ise oletasin ja panin ennast uskuma, kuidas üks lastehoiu omanik ja töötaja on hea ning ilus inimene, kuni järjekord jõudis minu 3-aastase tütreni, keda ta mitmeid kordi lahtise käega näkku ja peapiirkonda lõi. Sellest ma veel kirjutan teile tulevikus. Selle kohta on üks ütlus: „Silmade avanemine tähendab seda kui sa hakkad nägema seda, mida seal pole kunagi olnudki.“
Kord kui me abikaasaga maailma tipptegijate üle arutasime, ütles ta, et iga teine tahaks olla Elon Musk, aga iga teine ei peaks Elon Muskina vastu poolt päevagi, sest suure loomise taga seisab alati suur pühendumine. Näiteks võib guugeldada artikleid, milles kirjeldatakse, kuidas suurtegija Musk magab Tesla tehase koridoris põrandal, et säästa aega. Kui paljud oleksid nõus loobuma värskendavast hommikusest dušist ja pehmest voodist töötegemise nimel?
Selle peale tõdesin, et minusugune keeldub võtmast hotellitubagi, mille voodi laius pole vähemalt kaks meetrit.
Oletused on ekslikud ja olematu tõega. Oletused on kõigest väljamõeldised, toitudes teise inimese fassaadist, mida igaüks läbi enda maailmataju tõlgendab.
Kord küsis minu käest üks terapeut teavet, et kuidas ma kõik selle endale saanud olen… Kui ma talle mõistmatult otsa vaatama jäin, et mis „selle ja tolle“ ma olen siis saanud, luges ta näppude peal üles: „Oma stuudio, kliendid, assistent, test-tiim, raamatud, kaardid jne – noh oma maailma… Ma tahan ka kõike seda saada.“
Sellel hetkel jõudis minuni senise karjääri pea et olulisim taipamine: „Ühed arvavad, et kõike saadakse ja tahavad kõike saada. Teised mõistavad, et kõike luuakse ja otsustavad valida loomise.“
Mõistan seda, sest aastaid tagasi elasin sarnases saamise mullis ja tahtmiste fantaasias. Tahtsin kõike saada ja ootasin, et juhtuks ime, et mulle antaks kõik see, mida tahan saada. Tahtsin saada maja, tahtsin saada last, tahtsin saada unistuste töökoha, tahtsin saada hea elu… Tahtsin saada saledamaks, tahtsin saada tunnustust, tahtsin saada seda, teist ja kolmandat. Igasuguseid asju tahtsin saada. Aga tahtmisteks ja saamahimuks need jäidki.
Kõige hullem kogu asja juures oli lootmine, et varsti läheb paremaks, peagi hakkab vedama, äkki keegi aitab, annab mulle, Universum ulatab oma abikäe, õnn saabub ootamatult õuele, elu üllatab jne.
Kuni mulle ühel hetkel jõudis kohale, et me pole siia ilma tulnud midagi saama, me oleme tulnud siia ilma looma. Kõiksus ei anna meile mitte midagi, Kõiksus ainult suhtleb meiega. Ja selleks, et midagi saada, tuleb alustada andmisest ehk endapoolsest loomisest.
Hetkest, mil inimene jagab midagi, mis tuleb sügavalt tema seest, tähendab see andmist. Andmine ilma sügavama tundeta ei ole andmine, vaid on pelgalt tegemine, teenimine, toimetamine.
„Tahtmised ja saamahimu sulgevad inimeses väe, sest vägi ilmutab end inimese positiivseks hüvanguks läbi loomise käe.“
Käed on kehastuses loomise sümboliks.
Andmine tähendab oma sisemaailma jagamist. Andmine koosneb ja juhindub inimese sisemistest tõdedest, tajudest ja tundmustest, mille elusäde tärkab inspiratsioonist, mitte ei liigu toore jõuga välja punnitatud motivatsioonist. Sügav sisemine tunne ongi loomise seeme, millest tärkab andmine ehk loomine ja sünnib uus maailm ehk looming. Seega tasub järgneda siin elus ainult oma sisetundele, et püsida õigel teel – seal, kus kõneleb hinge keel ja laiub inspireeritud meel.
Seda teemat kokku võttes: inimene, kes pidevalt oletab, arvab ja veedab aega teiste eludes, kes vägivallatseb hinnangute, kadeduse, arvustamise ja halbade mõtetega kellegi kallal, on oma saavutustes kõige väetim, sest ta on kõige väetum. Oma tegevusega raiskab ta kogu oma väe mõtlematult suvalistesse kohtadesse ja paiskab võõraste elude vahele laiali, juureldes selle üle, kes milline on ja kes mida on „saanud“.
„Keskendudes enda elu loomisele, sa kasvad. Keskendudes teiste elu pealtvaatamisele, sa kahaned.“
Mida vähem eeldad, seda vähem pettud.
Mida vähem oletad, seda enam avaned tõele.
Mida vähem arvad, seda läbinägelikumaks muutud.
Seega tasub lõpetada inimeste ja nende elude nägemine sellisena nagu meie oma oletustes ja arvamistes tahame neid ilusamate või koledamatena näha. Tasub harjutada inimesi nägema sellisena nagu elatakse, käitutakse ja ollakse, enda isikut, oletust ja arvamust sinna külge sidumata. Igaühel meist on omad mured, väljakutsed, teemad, millel pole sinu elu, edu või ebaeduga mingit pistmist.
Autor: Ilona Karula
Allikas: Algolemus.com
