Ega seda edasi-tagasi sõitmist nii palju olekski, kui esimesele aastale eelnenud luurekuul ei oleks lapsed (jälle!) üksteise kallal nokkinud ning pereisa kannatust viimase piirini viinud. Mööda Playa San Juani tänavaid kõndides jõuame kõige kriitilisemal hetkel akendeni, mille tagant kostuv lärm paneb meid kõiki kõrvu kikitama. Nähes, et tegemist on mingisuguse trenniga, haarab Henrik Oskaril lihtsalt kõrvust, tõstab ta uksest sisse ja pursib segakeeles küsimuse „Kas poiss tohib trenni tulla?“. Musta vööga taekwondo treener säilitab hoolimata üllatusest väärika ilme ning ei demonstreeri Henriku peal jõuvõtteid, vaid palub hoopis poole tunni pärast tagasi tulla. Sellest hetkest alates on Oskar uhkelt lohiseva nimega Club Deportivo Kyocha de Playa San Juan kasvandik. Sügishooajal ei saa Linda vennast enam kehvem olla ja nii tulebki kolm korda nädalas vedada need punastes tunkedes kiivripead naaberkülla koreakeelsesse karjumis- ja kaklustrenni. Loeme Oskariga kokku, et kui mina saan kahekümneni lugemisega hakkama eesti, inglise, vene, saksa ja hispaania keeles, siis ega tema alla ei jää, kuna teeb sama ära eesti, inglise, hispaania, korea ja prantsuse keeles. Soome keel ei olevat eestlase jaoks võõrkeel ja seega ei lähe ka siin arvestusse.
Taekwondo viib meid 2021. aasta sügisel ka Andaluusiasse seiklema. Järjekordse taseme ehk järgmist värvi vöö väljateenimise eksam toimub sel korral mandri peal, Sevilla lähistel. Väike armas blond Linda pääseb katsetelt kiirelt läbi, kuid suur armas Oskar otsustab natuke veiderdada ning pannakse üleriikliku organisatsiooni presidendi poolt isiklikult häbiposti ehk kõigi ees oma eksamit sooritama ja puudujääke lihvima. Sitke sell ei tee suurt teist nägugi ning järgmisel päeval naudib mõnuga härra presidendi suvekodus filmiõhtut, paellat ning tõeliselt vinge teleskoobi abil taevakehadega tutvumist. Teame kõik, et Kuu on suur nagu juust, aga läbi teleskoobi seda juustukera või siis triibulist Jupiteri ja vöötatud Saturni piiluda on ikka teine tera. Taas leian kinnitust tõsiasjale, et kui hispaanlane vihastab, tõmbab ta su kõrvupidi puu otsa, aga järgmisel hetkel kallistab ning annab koduteele kaasa koogitüki või apelsini oma puu otsast.
Aga nagu Eesti rahvatarkus räägib Nuustakul käimisest, siis ei ole vaja õnne otsida vaid Sevilla lähistelt, vaid tõelisi pärle leiab ka Tenerifelt. Saare kohta on välja antud juba omajagu raamatuid ning tohutult materjali leiab ka elektroonilistest kanalitest, aga võin kinnitada, et lisaks kõikvõimalike kohustuslike turismiobjektide läbimisele on siin teha rohkem kui küll. Kõvematele matkasellidele on omad rajad, kuid jõukohast materjali jätkub ka igas vanuses lastega peredele. Kui vahel ei oska kohe midagi tarka välja valida, pöördume kohaliku elava Google’i, Heleni poole, sest mõne inimese aju töötab lihtsalt nagu otsingumootor ning miks mitte seda siis ära kasutada. Üheskoos käime põhja pool sügiseste kastanitega maiustamas, mahajäetud tammi tolmuse sisemaailmaga tutvumas, polaartormide järel Teide nõlvadel surfilauaga liugu laskmas ja hiliskevadel sealsamas endeemilise punase tajinaste rojo, mehekõrguse mesilindude lemmiklille ilu imetlemas. Lisaks loomulikult rannad. Süsimusta liivaga Playa la Arena, lohesurfarite meka El Médano, vabameelsete inimeste rand ja koertega inimeste rand, kalakohvikutega pikitud rand ning päikseloojanguga üle kallatud rand. Ole mees ja vali välja.
Lisaks matkamisele hoiab meie väike kogukond end vormis veel jooksmise, surfamise, rattasõidu, ühiste saunaõhtute, savivoolimise, varjupaigakoerte jalutamise ja vahel ka joogalaadse toimetamisega. Kui ühel hetkel kurja viiruse tõttu kõik spordisaalid suletakse, välialad lintidega piiratakse ja üleüldse igasugune avalik kokkusaamine keelatakse, viime läbi salajasi joogariitusi huviliste terrassidel. Võtan olude sunnil esiliigutaja rolli enda kanda ning teisel hooajal juba avalikult meie hoovis või rannas tunde andes kogume üheskoos koerte varjupaiga toetuseks täiesti arvestatava summa. Õpetajaharidust mul küll pole, kuid kogemust on omajagu seljataga ning lisaks kodus ports koeri, kes iga kord, kui mati välja võtan, on nõus entusiastlikult mulle allavaatava koera poosi parimaid nõkse õpetama.
Turismipiirkonnad on viimase aja sündmustest väga tugevalt mõjutatud ning Tenerifel olles katsume kõik võimaluse piires varjupaikades kasse nunnutamas ja koeri jalutamas käia. Korra kuus viime Antonina eestvedamisel ja teiste tugeval toetusel läbi heategevuslikku kokkamisringi, kus Henriku hiiglaslikul paellapannil valmib suurem kogus pannirooga, millest meie piirkonna puudust kannatavad pered saavad üheks õhtuks korraliku kõhutäie ning eks me ise lakume ka kõik pannilabidad puhtaks ja saame maitse suhu. Korra proovime ka pannkookidega õnne, aga paarisaja pannkoogi küpsetamine, rullimine ja pakendamine võtab õige mitmeks kuuks igasuguse koogiisu ära ning meie endi kodudes jäävad lapsed pannkooginälga.
Kui paneksin kõik hobitegevused siia kirja, tuleks trükkimiseks paberit kusagilt välisriigist juurde osta. Kiviselt Tenerifelt muidugi mitte, sest isegi sauna kütame siin metsast salaja korjatud käbide või tükkideks saetud euroalustega. Ookeaniäärse rahvana ei pääse ma aga üle ega ümber õngitsemisest. Ka mõne kala oleme me nende aastate jooksul kätte saanud, kuid eelkõige leidsid õnged kasutust esimesel aastal, kui maitsesime saareelu toreda Hispaania vanahärra kunstlilledega ülekülvatud korteris. Kui tekib küsimus, kuidas on omavahel seotud kalapüügiriistad ja kunstlilled, siis ega tegelikult ei olegi. Aga kahekorruselise maja ülemisel astmel elades peame hooaja jooksul paar korda rinda pistma allkorruse väga rangete saksa naabritega. Ühel hetkel avastasime, et nende ukse taga koputamisest lihtsam on võtta õng ning panna Linda üles sikutama kraami, mille lapsed rõdult mänguhoos alumiste hiidterrassile on poetanud. Nii saime kätte õige mitu sokki, käterätiku ja kaisujänese, aga väikeste põrkepallide tabamisega jäime siiski hätta.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Triin Raave raamatust „Tenerifel tegelikult“.
