Hindude uskumustes võttis [maailma] loomise alguses jumalik kõikehõlmav teadvus esialgse kuju vibratsioonina, manifesteerudes helina “om”. Enne loomist ja manifesteerumist oli see vaid tühjus, uinuvas olekus potentsiaal. Nõnda sümboliseerib “omi” lausumisega tekkinud vibratsioon jumala manifesteerumist, kuju võtmist.
Sellesse helisse on koondunud minevik, olevik, tulevik ja kõik, mis nende kolme vahel eksisteerib. See on absoluutse reaalsuse peegeldus, mis sümboliseerib ka universaalse loomise sügavamat sisu, sealhulgas sündi, elu ja surma. Usutakse isegi, et nii kristluses kasutatav “aamen” kui ka islami amin on mõlemad “omist” tuletatud!
Eks ole imelik, et ühes väikeses sõnas võib peituda nii suur ja sügav tähendus! Mõnikord vähem ongi rohkem. Neurokirurg Eben Alexander kirjutab oma raamatus* järgmist: “… kasutan Jumala asemel kohati ka sõna “Om”, …. heli, mida ma kuulsin seoses kõiketeadva, kõikvõimsa ning tingimusteta armastava Jumalaga.”
Huvitaval kombel on “om” paljudes meie murretes sõna “on” vaste. Ehk oli just “om” see algne sõnavorm, mida kasutasime enne tänapäevase keele teket, sajad ja tuhanded aastad tagasi?
Võtame kõik eelneva kokku: “om” on “mina”, jumal/looja, heli/vibratsioon, reaalsuse peegeldus, kogu eksistents ja selle potentsiaal korraga. Seega võib mõelda, et iga kord, kui ütleme eesti keeles “on” (või murdes “om”), märgime sellega tegelikkust; asju sellisena, nagu need on.
Lausudes “on”või “om”, väljendame sellega oma igapäevaelu reaalsust, kuid mitte ainult; kasutades tuletisi “olen”, “pole” jt, väljendame ka seda, kes me ise oleme. “Mina ise” olengi kõik see, mis on, sest om = mina = heli/vibratsioon = manifesteerunud jumal = aeg = loomine = reaalsuse peegeldus. Ja sina oled ka!
See tähendab, et kasutades enda või kellegi kohta seda tegusõna, oleme enda ja oma ümbruse loojad – selle sõna väe abil peegeldame oma reaalsust ja iseennast, manifesteerime, olemegi jumalad.
Nii et mis on need halvad asjad, mida me vahel teadlikult või alateadlikult enda ja end ümbritseva kohta ütleme? “Ma olen nii loll, kuidas ma selle ära unustasin?” “Mul pole aega/raha.” “Kõik mu kolleegid on jobud!” “Mul on paha olla, ma olen haigeks jäänud.” Ja nii edasi ja nii edasi.
Taolisi asju öeldes tekitamegi neid, väites, et nii on! Me elame neid läbi, laseme neil uskumustel peegelduda iseenda olemuses ja oma keskkonnas, sest üks väikene sõna – “on”/”om” – kannab endas tohutut väge ja võimu, kogu teadaolevat reaalsust.
Olgem siis seda kasutades ettevaatlikud ja leidlikud, sest luua on imelihtne – tuleb vaid öelda, kuidas miski on!
*“Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu”, Eben Alexander. Pilgrim, 2013
