“Mina joon ainult tuttava lehma piima,” teatas üks väikelaps. Kes on tuttav? Kas tuttav on see lehm, kelle piima tuuakse poest või keda sa oled näinud aiamaal rohtu söömas?
Eelmine aasta enne palju kuulututud maailmalõppu, ütles üks ettenägelik ameeriklane, et selleks, et järgmises maailmas ellu jääda, tuleb hakata ise enda toitu kasvatama.
“Igaühele tema uskumuste järgi…” (Bulgakov).
Väga erinevaid teooriaid liigub, et kuidas süüa ja mida süüa. Ph-dieet, veregrupidieet, taimetoitlus, paleodieet jne.
Tartu Ülikooli biokeemik Mihkel Zilmer on kirjutanud raamatu “Normaalne söömine”, mis lähtub põhjamaalaste toitumisharjumustest ja -vajadusest. Kust me põlvneme, kust me tuleme, kuidas me peaksime sööma? Eestlased on elanud aegade hämarusest saati kartuli ja seapeki peal, suvel maiustanud marju ning talvel muginud mett. Kas nad olid haiged? Vastupidi. Nad olid tugevad ja terved inimesed.
Jälgi, mida sa sööd. Jäta meelde või kirjuta üles, mida sa päeva jooksul sõid ning millised olid kogused. Mõtle, et see, mida ma söön, selliseks ma ka muutun. Selline toitumispäeviku pidamine aitab muuta inimest tähelepanelikumaks selle suhtes, mida ta endale suust sisse ajab ning kas iga suutäis õigustas ennast hea tunde ning energiaga.
Poes ringi käies leiad sa sealt enda jaoks pakendeid. Sa haarad vastavalt sellele, mis tundub tuttav (juba varem ostetud), tundub kiire valmistada või haarad asju, mida kohe süüa, sest nälg võtab silmanägemise.
1999-ndal aastal lõid Ameerikas, Oregonis aktivistid kommuuni “Grow food not lawns” (“Kasvata toitu, mitte muru!”, mille eesmärgiks on nagu nimigi üteb muru asemel söögipoolist kasvatada).
“Ei, mul pole aega, peale tööd ma olen nii väsinud, emal on aed ja peenrad, küll saame temalt.” Tundub tuttav? Miks sul peenra jaoks aega ei ole? On selge, et palju lihtsam on minna ja võtta seda, mis on juba valmis. Me kõik elame stressirohkes elus ja otsime erinevaid lõõgastamisvõimalusi.
Võib-olla oleks hea vaheldus just nädalavahetusel näpud mulda pista ning ennast maandada (ühenduses olemine Maa energiga)? Aiandus ja õues viibimine on väga tervislik. Puhkus ei tähenda seda, et inimene ei tee mitte midagi, vaid see on oma tavapärasest rutiinist eemaldumine ja tegelemine teiste asjadega. Ja kujuta kui õhinal on lapsed, kui nad saavad selle tegevuse juures aidata.
Oma peenra tomat, kurk, salat, maasikas, paar sõstrapõõsast, rabarber, võib-olla veidikene kartulit ja hoiadki juba selle osa rahast kokku. Hoiad poes käimise arvelt, hoiad apteegis käimise arvelt.
Kui sul ei ole oma maalappi, siis saad kasvatada väiksemaid maitsetaimi ka aknalaual. Käi turul. Seal saad suhelda müüjatega, küsida täpselt, kust juur-või puuvili tuleb ning kuidas seda kasvatatakse. On ka olemas peresid, kes tegelevad aktiivselt põllumajandusega. Sa küll ei saa kasvatada oma peenra kartulit, kuid sul on võimalus osta kartulit nendelt, kes seda ise teevad. Poest ei ole su ju kelleltki küsida. On ainult sildid, mis on tähistatud erinevate nimedega või erinevate välismaiste riikidega.
Ei maksa imevahendeid ja imesööke otsida kusagilt kaugelt, eemalt. Kõik, mis meil on vaja, on loodus juba meile siia andnud aastasadade jooksul. See kõik, mis kasvab meie maal, mida me saame siis kasvatada, see ongi meie nö jõutoit. See on toit, mis muudab meid terveks.
Kui sa armastad ennast, siis sa valid endale toitu, mis muudab sind õnnelikuks ja näed vaeva sellega, et sa elaksid veel kaua ning see toit, mida tarbid, oleks täis energiat. Kui sa armastad ennast, siis sa austad toitu ning toit muutub kui ravimiks, mis saab eemale peletada halvad mõtted ja väsimuse. Armasta ennast sama palju, kui sa armastad oma lapsi, abikaasat ja oma vanemaid. Neile sa ju ometi tahad pakkuda parimat. Miks sa siis seda endale pakkuda ei taha?
Autor: Maili Hütt
