Võin öelda, mida ta esmajärjekorras EI MÕTLE. Mmm, kui seksikas mu naine kodust Jüriöö ülestõusu õhutava porikärbsena on. Ma olen ikka selline mölakas, et ma ta solvuma panin. Tahaks täiega ta juurde minna ja vabandust paluda selle eest, mida ma ei mõista. Tahaks heaks teha selle, mis teda häirib ja mis ta mossitama paneb, sest see on kindlasti minu süü!
Mulle meeldib see, kui ma küsin, mis viga on, ja siis pärast mõningast vaikust, nõudega kolistamist ja tolmuimejaga maja kraamimist sama vaikselt nagu märulistaar ütleb ta mulle: „Ah, ei midagi“. Mmm, iga kord, kui mu naine käitub nii, nagu ma oleks ta parima sõbrannaga maganud, kuigi unustasin ainult poest piima tuua või sõin öösel ta viimase lemmikküpsise ära, tunnen ma, et tema tuumareaktsioon on sajaga põhjendatud ja ma olen ikka nii halb mees. Ma ei vääri teda, sest ma peaksin ilma tema selgitusetagi lugema ta mõtteid või lihtsalt ära arvama, mis võis temas negatiivse reaktsiooni põhjustada.
