Ma pole veel näinud täiuslikku suhet. Ma arvan, et täiuslikuks üldiselt peetakse sellist suhet, milles valitseb harmoonia ja üksmeel. See on ideaal, mille poole enamus suhteid püüdlevad ja mida eesmärgiks seavad. Liga tihti arvataksegi, et see on normaalsus ja selline tegelikult peakski suhe olema. Normaasuseks saab tegelikult aga pidada levinud skeemi, mille järgi paar peale kohtumist mõnda aega naudib teineteise seltskonda nii füüsiliselt, emotsionaalselt, kui mentaalselt. Teises nähakse ideaalset kaaslast, ning sedasi ideaalsele soovkujutelmale alludes ei nähta teise puudusi. Puuduste ees pigistatakse silm kinni, kuna kõik näib olevat igavesti imeline. Tegelikkuses aga eelistatakse näha teises mesinädalate ajal vaid neid pooli, mis iseendaski aktsepteeritud ja hinnatud, ning mitte näha neid pooli, mida ei aktsepteerita. Seda võib pidada illusiooniks, mis ongi ju soovkujutelma teine nimetus. Inimesed nii väga tahavad näha mesinädalate faasis, ehk loodusliku anesteesia faasis parimat, et otsustavad tõele selja pöörata.
Siis aga imestavad, miks münt teise poole pöörab ja sealt koledam pool välja paistma hakkab. Mingil hetkel muutub kaaslane ebameeldivaks, soojad tunded kaovad ja suhet hakkavad valitsema hirm, viha, süütunded, ebakindlus ja abitus; mis näivad iga püüdluse ja parandamiskatsega süvenevat. Iga päästeoperatsioon näib asja ainult hullemaks keeravat. Ühtäkki on armsamast saanud ebameeldivustunnete allikas ja tüütu asjaolu, millega peab kas leppima, tegelema, või vabanema.
On alanud kriisifaas, mis tekib igas suhtes, kus ei olda oma individuaalsete hirmude ja valuliste teemadega silmitsi seistud, ning kus käesolevast suhtest on loodetud saada leevendust minevikus tekkinud haavadele. Mineviku haavad ja neist tulenevad hirmud aga ei halasta, ning uues suhtes näib kõik koduvat ja algab allakäik. Olenevalt siis sellest, mil määral inimene ise ennast ja oma varjupoolt tunneb, oskab ta ka suhtekriisi ajal käituda. Õigupoolest kõik, mida oleme minevikus ära õppinud, laheneb ka oleviku kriisides ladusamalt. Teisipidi aga kõik, mida oleme lahendamata jätnud ja mille ees silma kinni pigistanud, tuleb ikka ja jälle üles. Inimesed näevad seda ebameeldiva kannatusena, mida tahaks, et keegi neilt lihtsalt ära tinistaks. Selleks loodetakse abi selgeltnägijailt ja posijailt, et nood probleemi “ära võtaks”.
Selliselt aga asjad ei käi. Kui suhtekriisis olev paar jõuab psühhoterapeudini tellimusega lahendada suhtekriis ja konflikt, siis mugavaid ja lihtsaid lahendusi ei ole olemas, ega maksakski loota. Ikka ja jälle jõutakse suhteteraapia esimeses faasis kummagi suhtepartneri individuaalsete lahendamata jäänud valusate mustrite ja teemadeni, mida sinisilmselt loodeti enam käesolevas suhtes mitte kohata. Siiski need on olemas, ning ootavad tegelemist. Tegelemise all pean silmas teadvustamist ja transformeerimist. Mitte midagi ei saa muuta, mida ei ole teadvustatud. See saab selgeks igale inimesele, kel teraapiasse asja. Samuti tuleb nähtavale mustri tegelik allikas ja põhjus, mis mitte kunagi ei peitu käesolevas suhtes, ega partneris. Probleemi juur peitub alati sügavamal.
Teraapiasse tulijate silmis kohtan pea alati hirmu ja ebakindlust, sageli ka piinlikkust oma teemasid avada. See hirm on võõra inimese ees end avada, ning näidata oma haavatud kohti. Liiga paljud ütlevad, et on püüdnud küll ise hakkama saada, kuid kõik katsed ebaõnnestusid, ning otsustasid otsida professionaalset abi. Eestlane ikka püüab omal jõul ja nõul kõigepealt probleemidega toime tulla, ning kui enam üldse mitte kuidagi ei saa, alkohol ja köögipsühholoogist sõbranna ka enam ei aita, siis tullakse teraapiasse abi otsima. See protsent julgeid aga on tõelist väike, kes teraapiasse jõuab. Eestlane võiks usaldada end avada pisut enam, siis leiavad ka probleemid lahenduse. Vahel näen seda, et mõne inimese puhul pelgalt oma probleemist rääkimine teeb ära suure töö, kuna just see on olnud tema jaoks raskeim katsumus. Alateadlikult piinlikkusetundest muidugi, mis tekib juurdunud uskumuse peale, et endaga peab ise hakkama saama, kuid ei saa. Võin 10-aastase praktika juures väita, et eestlaste rahvuslik uskumus on see, et “ma pean ise hakkama saama”. Või võiks öelda rahvuslik uhkus? Kust võetakse selline sügaval tasandil juurdunud idee?
Teraapiatöös tuleb uskumusemustreid uurides pea alati nähtavale, et hirm hakkamasaamise ees juurdub varases lapsepõlves, kui vanemad julgustavad või hurjutavad last kiiremini täiskasvanuks saama, kui lapsele jõukohane. Näiteks on levinud skeem, kui ülitöökate vanemate laps jäetakse sageli sugulaste hoolde, ning laps kogeb hüljatuse ja üksinduse tundeid. Õigemini neist tulenevat valu, mis tekib lapsel mõtte peale: “mind jäeti maha, järelikult ma ei ole midagi väärt, ma ei ole oluline”. Selline uskumus on kiire tekkima, ning juurduma terveks eluks. Täiskasvanuks saades see laps otsib alateadlikult ikka ja jälle leevendust suhetest, mis toovad üles hüljatusetunded, hirmud, või üksinduse, ning satub suhetesse, kus suhtepartner teda kas hülgab, maha jätab, või emotsionaalselt ära blokeerib. Ning sageli vaid kogenud terapeudi abil jõutakse mõistmiseni, et usalduskriis ei ole alguse saanud käesolevast suhtest, vaid lapsepõlves kogetud haavadest ja traumadest, mis on hakanud end lihtsalt kopeerima kõikides suhetes mingil viisil, ning et see ei ole karistus ega kannatus, vaid võimalus viltuläinut mõista ja transformeerida.
Kuni sinnamaani eelistatakse näha süüdlast teises. Nii on lihtsam, sest ise jäädakse siis puhtaks. Tegelikkuses on suhtes alati kaks osapoolt ja probleem on selle, kel tekivad seisukohad, emotsioonid ja tunded. See peab hakkama neid teemasid endas uurima ja mõistma, ning reaalseid muutusi looma. See tähendab individuaalset teraapiat. Liiga tihti näen inimestes suhtumist, et kui juba terapeudi juurde lähed, siis peab sul küll midagi hirmsat viga olema, kui mitte vaimne häire. Sellist suhtumist kultiveerib hirm teadmatuse ees, õigemini iseenda tundmaõppimise ees. See hirm on ka põhiliseks pidurdavaks ja takistavaks asjaoluks suhetes. Ma pole näinud veel kedagi, kes teraapiasse tulles, teadlikumaks saades ja oma mustreid muutes oleks hakanud halvemini elama. Ikka raporteerivad kliendid muutustest suhetes paremuse poole.
Suhe teisega algab aga suhtest iseendaga. Kui inimene iseennast kardab ja otsib pidevalt väliseid stimulante (telekas, internet, alkohol, teised inimesed jpm), kelle/mille abil oma sügavamal tasandil peituvat üksinduse- ja tühjustunnet peletada, see peab varem või hiljem taas sama tunde otsa põrkuma. Kas siis uues suhtes, uues töökohas, uuel eluetapil, või siis oma lastega. Miski, mida me teadvuses pole ära lahendanud, ignoreerime või eitame, leiab meie juurde varem või hiljem tee tagasi. See on loomulik ja normaalne protsess, sest me oleme hingena tervik, mitte osa sellest. Me ei saa haigetsaanud osa endast ignoreerida ja teha nägu, et seda pole olemas, või see vaid minevikus oli ja meid enam ei häiri. Kõik see, mis on teadvustamata (alateadlik), integreerimata, või läbimata, leiab tee meie teadvusse. Seda nimetatakse ka põhjus-tagajärg seoseks, ehk karmaks. Küpsuse tunnuseks on seda mõista ja arvesse võttes muuta.
Need inimesed, kes iseenda haavasid ja valusaid mustreid tunnevad, suhtuvad oma suhetes teemade üleskerkimisse ka teistmoodi. Lahendamata teemad toimivad päästikutena, mille käivitumistest tekivadki suhetes konfliktid. Kui partner puudutab mingit valusat kohta meis, siis ta päästab sellega valla mingi emotsiooni, mida oleme alla surunud. Ikka teadmatusest ja oskamatusest sellega toime tulla. Inimene ei ole kõikvõimas jumal, et peab oskama kõikide teemadega juba alates lapsepõlvest toime tulla. Seda õpitaksegi terve elu ja eriti suhete (või suhete puudumise) kaudu. Seega suhted teenivad meid õppimise teel. Eriti need suhted, mis puudutavad meid sügavamalt (loe: kellele oleme otsustanud end avada sügavamalt kui teistele). Igas mõttes, nii ülevalt, kui valusalt. Valu ei ole sama mis armastus, nagu mõned inimesed poeetiliselt armastavad öelda. Mina näen valu hoopis väärate sügavuti juurdunud uskumuste ja mõttemustrite läbiuurimata tagajärjena, ning väär tähendab siin ebakohast. Armastus saabub siis, kui saame aru sellest, mis on tõde ja kuidas see kohandub reaalsusega.
Mõned inimesed räägivad valedest suhetest ja energiavampiiridest. Selline on müütilis-maagiline vaade, mille kaudu püütakse õigustada oma valikuid ja otsuseid. Minu meelest pole olemas valesid suhteid. Me teeme oma valikuid ja otsuseid lähtuvalt oma kas teadvustatud või teadvustamata (alateadlikest) mustritest. Kui me ei saa aru, miks oleme sellise inimese oma ellu tõmmanud, ning arvame, et see on juhuslik ja kurjast, siis miski ei ole tõest kaugemal. Sellisel juhul tasub uurida oma emotsionaalseid reaktsioone ja oma suhtumist teisesse poolde. Üsna tihti oma sellise mõtteviisiga klientide puhul olen näinud, et negatiivset suhtumist teisesse kujundatakse kas teadmatusest oma enda motiividest, või teadvustamata haavadest. Mingit “vale”, ega vampiirlust pole olemas. Kõik on õige, sest kõik on olemas.
Valikud ja otsused on enda tehtud, kas siis teadvustatult või mitte, kuid reaalsus on selline nagu on. Ainus, millest tuleks loobuda, on roosamanna kujutlus kellestki “õigemast”, või “täiuslikmast”, sest just see on illusioon, millesse reaalsuse eest põgenetakse. Mõned inimesed elavad isegi suhtes olles kaksikelu, kujutledes, et kunagi tuleb siiski see “parem” ellu, keda ta rohkem väärib. Selliselt lohutatakse end oma valus, ning püütakse olukorda näha läbi roosade prillide enda jaoks paremana. Tegelikkuses ei ole olukorral häda miskit, kui vaid üks suhtepooltest ei projitseeriks teisele oma hirme ja läbitöötamata valusaid tundeid, ning sellega ei demoniseeriks teist osapoolt. Sõna otseses mõttes elab nii mõnigi suhteparner oma peas kaksikelu, unistades ja lootes mingit ebamäärast tulevikufantaasiat. Saamata aru, et sedasi tehes põgenetakse reaalsuse eest, mida ise ollakse loonud mustemaks, kui see tegelikkuses on. Seda nimetatakse idealiseerimiseks. Ja siis imestatakse, miks tuntakse pidevat ärevust, süütunnet, hirme ja usalduse puudumist. Kuidas saabki sellist inimest usaldada, kes iseennast ega elu ei usalda. Tahtest üksi jääb siinkohal väheks. Tuleb püüda mõista olukorra reaalsust, tegelikke kihte ja alateadlikke hoovusi, mis inimest mõjutavad samasuguse jõuga, nagu kunagi minevikus. Teisisõnu, kõik mis on minevikus jäänud lahendamata, läbi elamata, teadvustamata ja integreerimata, elab oma elu meie olevikus hirmude, valu, üksinduse ja negatiivsete emotsioonide näol samasuguse jõuga edasi. Tahame seda siis või mitte. Ei maksa endale ette kujutada, et mõtlemise ja mediteerimise abil saab sellest üle. Tegelikult saab küll, kuid see on pühendunud munga tee. Kui seda teed ei valita, siis tuleb ikka ja jälle mineviku tontidele silma vaadata. Kui oma suhtumist tontidesse muuta ja muuta nad oma liitlasteks, siis oleme käinud juba ära poole teekonnast. Ülejäänud pool on siis juba lihtsam ja tondid enam nii hirmsad ei tundugi.
Suhetes on kolm faasi: esimene on nn looduslik anesteesia faas, ehk armumine. Siis nähakse teises vaid neid pooli, mida endas aktsepteeritakse. Teises faasis, kriisis, nähakse teises neid pooli, mida endas taunitakse (ei tunta). Kolmandas faasis, kui sinna üldse jõutase peale kriisi, saabub harmoonia, rahu ja tasakaal. Kuid see ei ole mingi imetrikk, mida keegi saab meile meie endi eest teha, vaid iseendaga tehtud töö tulemus. Kui oleme üles leidnud oma pimedad ja varjus olevad kohad, neid tunnistanud ja aktsepteerinud, siis oskame sama teha ka partneri puhul. Rahu endaga tähendab ka rahu teistega. Rahu ja harmooniat ei ole võimalik nõudmise kaudu saavutada, seda tuleb ise teha ise endaga. Iseendaga.
Autor: Elina Kirt, hüpnoterapeut ja nõustaja
Allikas: Elina Kirti facebooki leht
Vaata lisa: Elinakirt.com
