Merkuuri orbiidilt tehtud piltidel on näha planeedi erinevatel pikkus- ja laiuskraadidel tuhanded kummalised lohud, mille läbimõõt on 20 meetrist kuni enam kui 1,6 kilomeetrini ja sügavus 20-40 meetrit.
Lohkude tekkepõhjus on teadmata ning nende avastamine tuli teadlastele suure üllatusena. Messengeri-missiooni heaks töötava Johns Hopkinsi ülikooli teadlase David Blewetti sõnul on Merkuuri siiani peetud planeediks, mis ei muutu enam oluliselt. Lohud tunduvad aga pärinevat hilisemast ajast kui kokkupõrkekraatrid, milles need asuvad ning see näitab, et Merkuuri pinnaga toimuvad ikka veel üllatavad muutused.
NASA automaatjaam Mars Reconnaissance Orbiter avastas sarnased, planeedi pinnale aukudega juustu välimuse andvad lohud Marsi lõunapooluse jäätunud süsinikdioksiidist. Merkuurilt avastatud ennenägematud lohud asuvad aga kivimis ning neil on sageli valgusküllane sisemus ja halo.
Kuna Merkuuril puudub atmosfäär, siis ei ole seal ka tuult ega vihma, mis oleks võinud lohud uuristada. Merkuur asub meie päikesesüsteemi planeetidest Päikesele kõige lähemal ja seetõttu valitsevad seal metsik kuumus ning äärmuslikud ilmastikutingimused, mis võivad Blewetti arvates olla seotud lohkude tekkimisega.
Tema arvates võib saladuse võti peituda selles, et paljud lohkudest seostuvad Merkuuri kokkupõrke kraatrites asuvate kesksete küngaste või mägedega. Arvatakse, et need mäetipud on moodustunud kraatri tekitanud kokkupõrke tagajärjel planeedi pinnasügavustest üles surutud ainest.
Maapõuest järsku pinnale paisatud aine võib Merkuuri pinnal valitsevates oludes olla aga ebastabiilne. Blewetti sõnul võib näiteks osa väävlit ja teisi lenduvaid aineid sisaldavaid mineraale suure kuumuse, päikesetuule ja Merkuuri igapäevaselt tabavate mikrometeoriitide mõjul kergesti aurustuda. Võimalik, et väävel aurustus ning järele jäid ainult teised mineraalid, mistõttu kivim nõrgenes ja muutus poorsemaks. Sellise kivimi murenemise ja erodeerumise tagajärjel võisidki tekkida lohud.
Messengeri-missioon on tõestanud, et Merkuur on tõepoolest ootamatult väävlirikas. Ka see tuli teadlastele üllatusena ning sunnib üle vaatama Merkuuri tekkelugu, mille kohta on kaks peamist mudelit.
Esimese mudeli järgi rebis Merkuurilt enamuse välisest kivimkihist Päikesesüsteemi algusaegadel toimunud tohutu kokkupõrge. Teise mudeli järgi põletas planeedi välimised pinnakihid ära Päikese algusaegade kuumus. Mõlemal juhul oleks pidanud planeedilt kaduma madala keemistemperatuuriga ained, nagu väävel ja kaalium, mida seal leidub aga jätkuvalt.
Kuivõrd vanad mudelid ei sobi uute andmetega, tuleb teadlastel leida teised hüpoteesid. Messengeri-missioon on aga näidanud, et siiani on selle planeedi puhul mitmeti eksitud ning Päikesele lähimal planeedi võib lisaks avastatud süvenditele veel teisigi üllatusi varuks olla.
Loo autor on Jaak-Kristjan Sutt, www.novaator.ee
