Mikroplasti toidulauale jõudmiseks peab see esmalt lagunema väiksemateks osadeks ehk nanoplastikuks, mis võib minna läbi rakumembraanist ja sealt edasi kudedesse, selgitas Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi vanemteadur Kaire Torn. “Ehk siis kaladel seedekulglas olev plastik võib minna lihastesse ja siis meie omakorda tarbime seda nanoplastikut,” lisas ta.
“Mikroplast satub loomadesse nii, et loomad kas neelavad seda ise alla või loomad, kes filtreerivad vett endale toiduks ja siis selle kaudu satub plastik nende sisse. Või siis saaklooma tarbides, kes on söönud seda plastikut,” selgitas Torn.
Mikroplast satub merre erinevalt “Üldiselt arvatakse, et kogu prügist 80 protsenti tuleb vähemalt HELCOMi (Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon) hinnangul maa pealt ja ainult 20 protsenti laevadelt.” Seega jõuab palju mikroplasti merre näiteks jõgede kaudu, sadevetega või heitveega.
Viimase kümne aasta jooksul on plasti tootmine kasvanud kolmandiku võrra. Kuigi plasti korduvkasutamine on samuti kasvanud, jõuab endiselt aastas miljoneid tonne plasti maailmamerre.
“Meil on võimalus tarbida nii, et vähendada prügi loodusesse laskmise võimalust. See on järjest kuhjuv probleem. Mida rohkem on madalamates toiduahela lülides plastikut sees, seda rohkem kuhjub seda kõrgemate tasemete organismidesse ja loomulikult ei saa see midagi head kaasa tuua,” rääkis Torn.
Mikroplasti uurimine rändkrabi peal
Kaire Torn uuris Mobilitas Pluss programmi raames, kuidas toidus olev mikroplast võib mõjutada rändkrabi. “Me tahtsime teha katset, et näha prügi liikumist, kas ta väljutab selle kohe, või hiljem, kas see jääb teda vaevama pikemaks ajaks, seetõttu oli vaja see eksperiment läbi viia.” Uuringu põhiline eesmärk oli näha, kui palju looduses olevat prügi on, kui kiiresti see läbib seedesüsteemi ja kuidas see mõjutab rändkrabi pikema aja jooksul, selgitas Torn.
Rändkrabi uuris Kaire Torn just seetõttu, et teda on lihtne uurida ja krabi on üsna ablas loom: “Mis sa talle ette annad, selle ta ära sööb. Teisi selliseid loomi meil ei ole, mida saaks manipuleerida protsessi hindamiseks.”
Uuringust selgus, et krabides sisaldub mikroprügi ja nad neelavad seda alla. Samuti tõdes Torn, et krabi seedesüsteemi kogunenud kiud võivad minna pusasse ja jääda pikemaks ajaks sinna – see teadmine on oluline taustainfo jaoks edaspidistes uuringutes.
Mikroplasti on hakatud rohkem uurima
Mikroplasti on hakatud viimastel aastatel rohkem uurima seetõttu, et probleemi teadvustamine on tõusnud: “Üks asi on see, et teadvustatakse rohkem probleemi ja teine on see, et meil on riiklik kohustus raporteerida merestrateegia raamdirektiivi rakendamise pärast,” lausus Torn.
Merestrateegia raamdirektiivi kohaselt on Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustus säilitada või saavutada oma merealade hea keskkonnaseisund, seega on vaja hinnata ka kahjulikult mõjutatud elustiku ulatust Läänemeres.
Seoses merestrateegia raamdirektiivi aruandlusega uuritakse KIK keskkonnaprogrammi raames allaneelatud plastiku ja muu prügi esinemist kalade, sealhulgas majanduslikult oluliste kaladel, näiteks ahven, koha, räim ja lest. Veel uuritakse selgrootuid, näiteks söödav rannakarp ja rändkrabi. Tegemist on alusuuringuga, mille tulemusena töötatakse välja mereloomade poolt allaneelatud prügi hindamise metoodika.
Allikas: Tassitäies tees võib leiduda miljardeid plastitükke
Biolagunev plast võib osutuda keskkonnale isegi kahjulikumaks
Puhas keskkond: maailma võitlus mikropärlitega
