"Meie maailmas on kombeks päris sageli edasi lükata seda, mis meile tegelikult oluline on: kvaliteetaeg pere või sõpradega, puhkus ja niisama olemine, andeks palumine ja andmine, lemmiktegevus, millegi uue õppimine. Sageli oleme olukorras, kus lubame endale, et hakkame elama siis, kui...," kirjutab Kaia-Kaire Hunt oma raamatus "Emotsioonide alkeemia". Aga mis saab siis, kui sellist aega ei tulegi?
Surmast teadlik olemine kui elurõõmu allikasKui see pealkiri tegi sind liialt ärevaks, siis peaksid enne selle alalõigu lugemist tegelema oma vaimse tervise turgutamisega.Lein on üks valusamaid tundeid, mis lõhub ehk kõige enam meie illusoorset maailma. Kui kõik on hästi, soovime ju nii väga, et nii jääbki; et olulised inimesed jääksid meie ümber ja et ka mina ise jääksin. Igavesest ajast igavesti.Meie duaalne maailm aga koosneb sellegi teema puhul kahest duaalsuse osast: elu ja surm.
