Seisan bussipeatuses ning ootan bussi. Minust möödub kümneid autosid. Hetkeks tundub nagu need autod kujutaks mu elu – inimesed läbivad mu elu, kuid mina selles kõiges seisan ikka samas kohas. Mõtisklen tagasi minevikule ja olnule, viimasel ajal teen seda liiga tihti.
Mõtlen ajale kui alustasin iseseisvat elu. Kolisin protesteerides ära kodust ning otsustasin, et saan juba väga varakult suureks. Rokkisin täiega, hinges raskus iseseisva elu ees. Käisin igal õhtul kohtamas ning musitasin nagu oleks algklassi klassiõhtul olnud. Siis see aeg möödus ning aeg oli sõuda tõelisesse esimesse koosellu ning pühendada end esimesele armastusele. Esimene kooselu oli konarlik ning raske oli mõista, kas see on see elu, mida olen soovinud. Soovisin olla musternaine oma mehele. Lennutiivul olid uued kardinad akendel ees, värsked lilled laual ning toit ahjus auramas. Mõistsin, et sellest ei piisa ning värsked lilled armastama ei pane. Uskusin mõni aeg tõesti, et see ongi minu elu ja tõeline mina. Purunes seegi ning õhus rippus ikka küsimus, kui see nüüd ka polnud minu elu ja tõeline mina, kes ma siis üldse olen ja mida ma tahan? Kuidas ja millal ma ta leian?
See on minu lühike lugu eneseotsingutest, mis kestavad ikka veel, sest ma ei tea tänaseni, kes ma olen ja mida ma tahan. Levinud on arusaam, et kõik on seotud noorusega, kui oled noor siis otsidki ning vanemaks saades leiad selle õige tunde. See ei vasta alati tõele. Mõni ei tea vanast peast surivoodil ka, kas elas õiget elu ning kes ta tõeliselt oli.
Kõrvaltvaatajale jätab see kõik väga ebastabiilse inimese mulje, kuid me kõik otsime end omal moel. Me peame end kaotama, eksima täielikult teel, et leida õige tee, mis kuulub just meile.
Just sellel hetkel, kui tundub, et oled eksinud, leiad uue teeotsa, mis tekitab tunde, et ehk seekord on mulle antud õige teerist, õige aadressi ja maja numbriga. Ning siis kaob jälle pind jalge alt ja jää puruneb.
Miks me end kaotame?
Ma usun, et enda kaotamine on väga vajalik ja loomulik osa meie elus. Räägin sulle ühe loo oma elust, mis juhtus hiljuti. Juba pikemat aega tundsin, et elan elu, mis pole justkui minu oma – tegin tööd, mis keeras kõik mu elus pahupidi, minu ümber olid inimesed, kes ei andnud, vaid võtsid ning minu elu oli täielik kaos.
Ühel nädalavahetusel rokkisin kolm päeva järjest – tegin kõike, mida polnud kunagi teinud. Kõik tunduski justkui lihtne ja tore, polnud muresid, polnud vaeva. Armusin, esimesest silmapilgust ja ülepeakaela. Korraks tundus, et ma saan jälle proovida stabiilse suhte elu, kus kindlus on hinges ning armastus südames. Hõljusin koos liblikatega, tundsin end tõelise naisena ning olin hoitud. Siis aga purunes see ning sain teada, et ka see polnud mina ja minu elu. Peale seda tormilist nädalavahetust veetsin ma kolm päeva kodus nelja seina vahel. Ma ei suutnud end isegi pesema vedada, rääkimata muudest igapäevastest toimetustest. Kui õhtuti läks hämaraks, siis ma ei süüdanud kodus tulesid, vaid tõmbasin teki veel rohkem üle pea, et kogeda veel suuremat pimedust. Ma vajasin pimedust, et leida valgus. Ma ei olnud telefonil kättesaadav kõik need päevad. Kuni lõpuks ma vaatasin ja reageerisin telefonile. Ma sain tööpakkumise, mis muutis tervet mu elu – mu hommikut, päeva, õhtut ja ööd, tervet mu elu. Ma teadsin, et aeg on tuli põlema panna ja lasta elul end nüüd täielikult kaasa kanda.
Küsimusele ”Miks me end kaotame” on mitmeid vastuseid
Inimesed, kes meid ümbritsevad. Oma argipäevas ei märka me seda, kui suurt rolli need inimesed mängivad. Olgu nad siis su töökaaslased, sõbrad või perekond. Nad mõjutavad sind ühel või teisel moel ning sulle märkamatult. Seega on oluline märgata, millised inimesed sinu ümber on.
Sinu igapäevased tegevused. Millega sa tegeled hommikust õhtuni? Kas sa armastad oma tööd või ei? Millega sa tegeled peale tööd? Teeb see sind õnnelikuks?
Sinu mõttelaad. On see positiivne või negatiivne? Kas sa mõtled häid või halbu mõtteid? Kas sinu jaoks on klaas pooltühi või pooltäis?
Me kaotame end , et leida tõeline mina
Kas sa märkad oma elus seoseid? Mõtle hetkeks tagasi oma elule. Kui mõned asjad su elus poleks nn. halvasti läinud ja valesti juhtunud poleks sa praegu siin, kus oled. Igal asjal, sündmusel ning mõttel meie elus on tagajärg. Kõik on seoses. Igal meie mõttel ja tundel on tagajärg. Iga meie mõte ja tunne loob tänase päeva ning ka selle, mis tuleb pärast seda. Nii nagu me ei saa tunda rõõmu ja õnne ilma, et eelnevalt kogeks kurbust, ei saa me ka end leida, enne kui oleme end kaotanud.
Me kõik oleme kogenud seda, mis tunne on jalaga merepõhja puudutada. Vahel on tunne, et kui puudutame põhja, upume sootuks ning pinnale ujumine võtab jälle aega ja vaeva. Me kõik oleme tundnud päevi, nädalaid või kuid, kus raske on voodist tõusta ning päikest märgata. Aga see kõik on mööduv, nagu meie elus kõik. Paljud inimesed, kes leiavad end tõeliselt, kaotavad end enne ka tõeliselt. See on elu, lõputu muutuste jada, mida meil palju mõjutada ei õnnestu.
Ainult elu usaldamine aitab meil selle kõigega toime tulla – nii põhjavajumiste, kui ka pinnaletõusmistega. Usk ja usaldus, et kõik, mis mu elus juhtub on millegi jaoks oluline. Mina ja sina ei saa ette aimata seda, millise võimaluse toob meie jaoks praegune enese kaotamine, raske tunne ning kurbus. Alati, kui uks sulgub, avaneb uus, küsimus on vaid selles, millal ja kui kannatlik sa oled? Kas sa näed, kuidas su elu on tegelikult tagajärgede jada, mis loob sinu elu?
Autor: Tuuli Mäemat
