Pole mingit kahtlust, et enamik inimesi teeb mida tahes, et vältida elu põhilisi tundeid. Osaliselt on see bioloogiline, sest kõik liigid on loodud vältima valu, nii füüsilist kui emotsionaalset. Osaliselt on see tingitud lääne kultuurist, millel on eriline tõmme rõõmsa näo poole, mis tähendab valu eitamist ja segadust. Ja suur osa sellest on nii seetõttu, et paljud inimesed kannavad ikka veel reeglite litaaniat, peaks-mõtteid ja varaseid mälestusi oma emotsionaalsest elust, uskumusi ja mustreid, mille nad omandasid juba enne rääkima õppimist.
Kui sa beebina pikka aega nutsid ja sind sülle ei võetud, siis sulgus sinus miski. Kui sul lapsena need ebasoovitavad tunded esile tulid ja sa said kas päris või metafoorse kõrvakiilu, siis sunniti sind vait olema. Kui sa nutsid üksi, mida teevad paljud lapsed, sest tundeid ei saa enda sees hoida, siis ainus lohutus oli häbi paks tekk. Mõnikord oli nutt nii vali, et tundus, nagu sa hakkaksid surema. Nende kogemuste tulemusena on sul võib-olla järgmised nutmisega seotud uskumused:
Ma ei tohiks kurb olla.
Tunded on nõrkadele.
Nutmine on häbistav.
Kui ma olen liiga emotsionaalne, siis teen midagi valesti ja/või on minuga midagi valesti.
Tunded on ajaraiskamine.
Kui ma luban endal südamest nutta, siis juhtub midagi halba.
Ma tunnen, et olen kontrolli alt väljas ja liiga haavatav, kui ma nutan.
Tunded on järeleandmine.
Nutmine on tossikestele.
Ma olen liiga emotsionaalne, liiga tundlik.
Nutmine teeb asja halvemaks, mis mõtet sel siis on?
Oluline on ära tunda uskumused, mis sul valu suhtes on, et saaksid aru, kas need on õiged või valed, ning seejärel otsustada koos oma sisemise vanemaga, kuidas järgmine kord tegutseda, kui oled teadlik valu pinnaletõusmisest.
Ma räägin sageli oma kursuslastele lugu, kuidas ma õpetasin oma poegadele Tongleni harjutust, kui me nägime tee kõrval surnud looma. Mälu värskendamiseks: selle harjutusega hingad sa sisse seda, mida sa ei taha – konkreetsel juhul kurbust, abitust, südamevalu –, ja hingad välja seda, mida sa tahad: rahu kõigile olenditele. See harjutus aitab meil liikuda oma valu suunas, selle asemel et anda järele harjumuslikule kalduvusele seda eemale tõugata. Aga ehkki mina ega mu mees ei lükka emotsionaalseid reaktsioone kunagi häbiga eemale – ja kindlasti mitte tõelist valu, näha surma mis tahes vormis –, langevad meie lapsed ikkagi saagiks loomulikule reaktsioonile valust eemale tõmbuda. Sel konkreetsel juhul õpetas see harjutus, et iga tunne väärib tähelepanu. Niisiis ütlesin midagi sellesarnast: „Ma näen, kui kurvad te olite, kui me sellest surnud preeriakoerast mööda sõitsime. Paneme käed südamele ja hingame seda valu sisse, seejärel hingame välja lohutust ja armastust preeriakoerale ja tema perekonnale.“
Kui ma seda lugu jutustan, ütlevad mu kliendid sageli midagi sellist: „Minul oleks olnud häbi, kui oleksin pidanud väljendama oma valu selle koera pärast. Isegi kui see poleks olnud otseselt häbi, siis peidetud sõnum oleks olnud sellest üle saada ja et minuga on midagi viltu, kui tunnen nii sügavat tunnet. Ma saan aru, kuidas mu mu sõnum endale on ikka veel sama: et mu valu on liiga suur ja ma tunnen selle pärast häbi, ning siis ei võta ma aega seda kuulata ja tunnetada.“
Seejärel räägin ma, kuidas oma lapsi nende valust läbi juhatada, ning sageli ütlevad mu kliendid, et neil polnud kedagi, kes oleks neid läbi valu juhatanud. Kellelgi polnud. Meil on emotsionaalses mõttes kirjaoskamatu kultuuriruum. Me keskendume faktidele ja vasaku ajupoolkera informatsioonile, saavutusele ja tulemusele, ning ignoreerime täielikult tunnete tundmise väärtust. See juhatus pole raske, aga nõuab vanemaid, kes ei karda oma valu, ja nende vanemaid, kes ei kartnud oma valu. Ja nii edasi, läbi põlvkondade, järgides meie head soovivate esivanemate liini, keda õpetati eitama oma kõige pehmemat, haavatavamat mina. Ent meie põlvkond kogeb emotsionaalse teadvuse tõusu, mis laseb meil kasvatada emotsionaalselt intelligentsemaid lapsi. Ja see muutus peab algama sinu ja su tahtmisega minna oma kurbuse kohtadesse, kus sa võid armastusega kohata oma valu.
