Kui räägitakse filmidest, siis esmalt ikka peaosades olevatest näitlejatest, sest lugu jutustatakse läbi nende. Rõhutatakse ka režissööri, kes on kogu filmiorkestri dirigent. Operaator aga, tänu kellele kogu jutustus oma valguse ja varjude maagiaga tegelikult ekraani jaoks talletatakse, jääb sageli pisut varju. Nii on ka Alar Kivilo, eestlastest maailma kinokunstis kõige kaugemale ja kõrgemale jõudnud operaator, jäänud paljude eestlaste jaoks mõneti varju. Nüüd astub Alar ise esmakordselt suure ekraani keskele valgussõõri – raamatus “Operaator”, mis on ta enda kirja pandud jutt oma elust ja tööst, alates sünnist Montreali väliseesti peres kuni Hollywoodi kõrgemasse filmitegijate ešeloni tõusmiseni, lisaks filosoofilised sissevaated filmimaagia loomisesse ning ligi tuhat fotot. “Operaator. Meie mees Hollywoodis” võiks olla kohustuslik lugemine filmikeelt alles õppivatele noortele, aga ka tõsistele filmihuvilistele, ja loomulikult kõigile, kes tahavad kaasa elada ühe meie mehe, eestlase saamisele meie meheks Hollywoodis. Raamatu idee sündis aasta eest, kui Alar Kivilo sai PÖFFi elutöö preemia.
Katkend raamatust “Operaator. Meie mees Hollywoodis”
Minu esimene isiklik kokkupuude kommunistliku maaga oli Kuuba. See, et Eesti on kommunistide käes, okupeeritud, oli meile maast madalast selgeks tehtud. Nüüd olin kommunistlikus riigis. Olin operaator Henri Fiksi assistent. Film, mida tegime, “Arts Cuba”, rääkis sellest, kuidas oli muutunud loominguliste inimeste elu pärast revolutsiooni.
Filmisime kuu aega, sõites kogu saare risti ja rästi läbi. Elasime kohalikes hotellides ja sõime koos kuubalastega iga päev pescado y arroz’t – kala ja riisi. Saime palju „nautida“ töölisparadiisi mõnusid. Näiteks ükskord sõitsime 24 tundi Santiago de Cubast Havannasse, et minna balletti filmima. Kui lõpuks oma tuppa jõudsime, rõõmustasime Henriga, et saab pärast öö läbi suitsukonisid täis bussi põrandal magamist ennast ometi pesta enne balletisaali minekut. Aga vesi oli kinni keeratud. Valvelauas öeldi, et avarii, ja kõik. Henri keeras vihaselt küll ühte kraani ja siis teist, aga vett ei tulnud tilkagi. Otsustasime siis sööma minna. Peale sööki tulime tagasi hotelli, lootes, et ehk on vesi tagasi. Ja vesi oligi tagasi, aga Henri oli jätnud kõik kraanid lahti, ja nüüd oli uputus. Põrand lainetas ja meie kohvrid hulpisid vees. Kõik puhtad riided olid vettinud.
Balletisaalis oli ka üks niksis-naksis ja gucci’s-mucci’s Itaalia võttegrupp ja nad vaatasid meid põlastavalt, kui saabusime oma määrdunud riietes Alicia Alonsot filmima.
Alicia Alonso oli maailmakuulus baleriin, kes kolis tagasi Kuubasse pärast Fidel Castro võimuletulekut. Vaatamata sellele, et ta oli oma kuulsuse saavutanud USA-s, lubas Castro tal ainult kaks korda sinna esinema sõita.
Alonsot filmisime ka ühes vabrikus, kus ta õpetas töölistele tantsu. Tema USA-s elatud staarielu oli küll muutunud peale revolutsiooni!
Kui filmi režissöör Claude Jutra tegi intervjuu Alonsoga, käskis ta Henril millegipärast ainult naise balletikingas jalga filmida. Ma ei tea siiamaani, kas see oli “loominguline lähenemine”, et mitte näidata intervjueeritava nägu, või olid siin juba mängus esimesed märgid Jutra tulevasest Alzheimeri haigusest.
Kuubalased armastavad tantsida ja laulda. Santiago de Cubas filmisime Casa della Trovas, kus rõhk oli pärimusmuusikal ja tihti esinesid vanemad muusikud, kes noori ka õpetasid. Seda kogesin ammu enne, kui Wim Wenders tegi sellised lokaalid ja muusikud kuulsaks oma filmiga “Buena Vista Social Club”.
Filmisime ka üht filmirežissööri, kes enne Castro võimuletulekut oli olnud prügimees.
Töötegemise kõrval veetsime palju aega kuubalaste lihtsates kodudes. Seal läks alati tantsuks. Havannas kustus igal õhtul mõneks ajaks elekter ära. Kohalikud olid sellega harjunud, kohe ilmusid välja küünlad, nii et ühtegi salsasammu ei pidanud vahele jätma. Kuuba rumm on kuulus, aga sel ajal ei jõudnud ükski kohalik seda osta. Pealegi sai seda ainult valuutapoest. Joodi piiritust, mis oli maitsestatud vanilje ja apelsinikoortega. Ühel pühapäeval, peale sellist küünlavalguses salsaõhtut, sattusin ühte tagaaeda, kus toimus voodoo-tseremoonia. Päike oli tuliselt otse pea kohal ja kogu seltskond peksis valjusti – ja minu haige pea jaoks valusalt – trumme. Keset aeda tantsis üks kutt suure maoga. Trummitagumine läks aina pöörasemaks, eriti kui mees libistas vingerdava mao oma särgi sisse ja hakkas seda sealt aeglaselt välja meelitama. Kui suur uss lõpuks särgist välja ilmus, puhus mees paksu sigarisuitsu otse maole näkku …
