Armastuse ja kingituste omavaheline seos on sügavam kui enamus inimesi arvatagi oskab. Kui vana sa olid, kui sa emale kingituseks esimese lille korjasid – ütlemaks „ma armastan sind“? Kui palju kingitusi sa vanemate jaoks laagris, pühapäevakoolis, kunstitunnis meisterdasid? Me sünnime instinktiga midagi anda. Nende loomulike soodumuste lihvimine ja täiustamine määrab ära selle, kui hästi sa seda armastuse keelt kõnelema õpid.
See impulss, mis pani sind lapsena tegema midagi, mis vanematele rõõmu valmistas (või teeb seda tänini), juurdub sügavalt inimestesse, kelle esmane armastuse keel on kingituste tegemine. Kingitus on miski, mida saab käega katsuda ja öelda: „Vaata, ta mõtles minu peale.“ Selles peitubki asja veetlus. Enne kingi tegemist tuleb selle inimese peale mõelda.
