Me oleme rasketeks aegadeks loodud

Sõbrad, ärge heitke meelt. Me oleme neiks aegadeks loodud. Olen viimasel ajal kuulnud kurtmas mitmeid inimesi, kes on ikka päris sügavas hämmingus ja mures selle üle, kuidas meie maailmas praegu asjalood on. Puutume peaaegu iga päev kokku mingi vapustava uudisekilluga, mis pahatihti täidab meid kui tsiviliseeritud inimesi õigustatult vihaga selle vastu, kuidas kõik hea siin ilmas pealtnäha mutta tallatakse. Selline hinnang pole sugugi vale. Võtab lausa sõnatuks, kuidas mõned inimesed on niivõrd ahned ja ülbed, et ei kohku oma eesmärkide saavutamise nimel tagasi ka laste, vanurite, tavainimeste, vaeste, abitute ja kaitsetute väärkohtlemise eest. Sellegipoolest palun ma tungivalt sinult, hellalt hingelt, et sa ei katkuks neid raskeid aegu kirudes asjatult juukseid. Kõige tähtsam on mitte kaotada lootust. Seda seetõttu, et me olemegi neiks aegadeks loodud. Täpselt nii.

Oleme mitmeid aastaid kõikvõimalikke asju õppinud, harjutanud ja ette valmistanud, oodates üksnes võimalust üksteisega kohtuda just praegu, sellel elutasandil.

Ma kasvasin üles Ühendriikides Suure järvistu lähedal ning oskan merekõlblikku alust kergesti ära tunda. Kui aga rääkida ärganud hingedest, võin öelda, et maailmavetel pole kunagi varem olnud nii palju võimekaid aluseid. Ja nad kõik on täielikult varustatud üksteisele signaale saatma sellisel moel, nagu seda pole inimajaloo vältel kordagi varem ette tulnud. Heida pilk üle laeva nina; koos sinuga seilab vetel miljoneid paate, mida juhivad vagad hinged. Kuigi su alus võib igast mäslevast lainest kõikuma lüüa, kinnitan sulle, et sinu vöör ja tüür on valmistatud tugevast puidust, mis on pärit võimsast metsast. See pikisuunas laasitud puit suudab vastu seista tormidele, jääda toekaks ja kindlaks ning kõigist raskustest hoolimata edasi liikuda.

Mis tahes katsumusrohkel ajal on meil kombeks hakata heietama selle üle, kuidas maailm on hukas ja kuri on karjas. Ära keskendu sellistele mõtetele. Lisaks on meil kalduvus end nuhelda soovunelmatega asjadest, mis on meie käeulatusest väljas ja hetkel veel võimatud. Ära ka neile mõtetele keskendu. See on sama hea kui lasta pärituulel raisku minna purjeid heiskamata.

Teame vaid seda, et meid on maailmale vaja. Ja kuigi kohtame elus tõkkeid, kohtume sealjuures ka suurte hingedega, kes meid tervitavad, armastavad ja õiges suunas juhivad, ning me tunneme nad ära kohe, kui nad meie ellu ilmuvad. Kas ei öelnud sa mitte, et usud? Kas ei öelnud sa mitte, et lubad kuulda võtta kõrgelt tulevat häält? Kas ei palunud sa mitte taevast armu? Kas ei mäleta sa, et armu tundmine tähendabki sellele kõrgele häälele kuuletumist?

Sinu ülesandeks pole tervet maailma ühe hoobiga korda teha, vaid hoopis sirutada abikäsi ja parandada seda osa maailmast, mida parandama ulatud. Tohutu abi on igast väikesest asjast, mida üks hing suudab teha teise hinge abistamiseks, et vähemalt üks osagi meie vaesest kannatavast maailmast saaks leevendust. Meie teada pole see, millised teod või millised tegijad lõpuks selle kriitilise massi saavutavad ja vaekausi püsivalt headuse poole kallutavad.

Märkimisväärseteks muutusteks on vaja heategude laekumist, et neid ikka üha rohkem ja rohkem ja rohkem koguneks. Teame, et maailmas õigluse ja rahu jaluleseadmiseks ei ole vaja absoluutselt iga hingelise abi, sest piisab vaid väikesest ja sihikindlast inimrühmast, kes ei anna alla pärast esimest, teist või sajandat tormipuhangut.

Üks kõige rahutoovamaid ja võimsamaid tegusid enda kehtestamiseks meie mölluses maailmas on oma hinge paljastamine. Katsumusrohkel ajal särab hing laevatekil kui kuld. Hinge valgus pillub sädemeid, mis võivad õhku saata signaalrakette, süüdata märgutule või sütitada arutelu tähtsate küsimuste üle. Sellistel pimedatel aegadel laterna valgustamine oma hingega väljendab üheaegselt sõjakust ja armulikkust – mõlemad nõuavad tohutut vaprust ja on ülimalt vajalikud.

Hätta sattunud hinged võivad endas taas tule sütitada teiste hingede abiga, kes säravad erksalt ja on valmis seda ka välja näitama. Sinu üks võimsaimaid tegusid olekski see, kui nõustuksid osutama enda abi tormimöllu vaigistamisel.

Heidutavaid hetki tuleb elus alati ette. Ka mina olen elus mitu korda kogenud meeleheidet, aga ma ei hoia sellele tundele istumiseks vaba tooli. Ma ei kutsu seda tunnet endaga ühe laua taha. Ma ei luba sellel tundel oma taldrikult süüa. Põhjus on lihtne: tean kogu oma olemusega üht lihtsat tõde, nagu sinagi seda tead. Nimelt seda, et meeleheitele pole lihtsalt kohta, kui sulle meenub, miks sa siia ilma tulid, keda sa teenid ning kes su siia saatis. Meie head sõnad ja head teod ei kuulu mitte meile, vaid Temale, kes meid Maa peale pani. Loodan, et kirjutad ka ise samas vaimus oma seinale: kui uhke laev on sadamas sildunud, siis on see kahtlemata kaitstud ja väljaspool ohtu. Kuid uhked laevad ei ole ehitatud selleks, et sadamas seista.

Clarissa Pinkola Estes, Ameerika luuletaja, traumajärgse ravi spetsialist ja jungiaanlik psühhoanalüütik, raamatu “Women Who Run With the Wolves” autor.

Allikas: 10 jõuduandvat spirituaalset tsitaati elust

Taevased sõnumid: 11 head soovi sinu kaitseinglitelt

Leia oma tee ja käi mööda südamega rada

Kas sina kasutad rohkem ego või südame keelt?

Seotud