Me elame simulatsioonis
Kuidas juhtub, et läbi tule kõndides põletate ennast, aga teisenenud teadvuseseisundis (uskumus) sedasama korrates ei juhtu midagi? Nõnda teevad sütel kõndijad, nagu olen ise näinud. Mida te usute, seda ka tajute, ja mida tajute, seda kogete. Olen juba ammu kirjutanud ja rääkinud, et me elame simulatsioonis või „Maatriksi tüüpi” maailmas, kusjuures minu uuringuid ja andmeallikaid toetavad üha kindlamalt need peavoolu teadlased, kes ilmutavad tõelist uurimisvaimu ega kummarda senise jumaldamise ees. Juba ilmub siin-seal peavoolu meedias minu väiteid kinnitavaid materjale.
Saksamaa Bonni ülikooli füüsikud on teatanud, et nende leitud tõendite kohaselt on Universum arvutisimulatsioon. Avastatu publitseerisid nad artiklis „Universumi piirangud kui arvuline simulatsioon”. Nad selgitasid Greisen-Zatsepin-Kuzmini (GZK) piiri olemust. See barjäär takistab vastastiktoimel kosmilise taustkiirgusega tekkinud kosmiliste kiirte osakesi, kusjuures see „piirangumuster” on täpselt samasugune, mida täheldatakse arvutisimulatsioonil. Meeskond väitis, et samamoodi nagu pilkaselt pimedasse kongi suletud vang, ei näe meiegi oma vangla „müüre”, kuid „füüsika vahenditega on võimalik neid identifitseerida”.
Simulatsioonidel võivad olla oma „füüsikaseadused”, samamoodi, nagu arvutimänge opereeritakse vastavalt programmilooja dikteeritud reeglitele. Küsimustele, kuidas miski võib just niimoodi olla, vastatakse sageli „klõps, klõps, enter” – lihtsalt nõnda, nagu simulatsioon on kirjutatud. Olen oma raamatutes juba ammu trotsinud väidet, et simulatsiooni „välismüür” on see, mida teadlased nimetavad valguse kiiruseks (ametlikult umbes 300 000 km sekundis). Albert Einstein ütles, et see olevat suurim võimalik kiirus, kuid mina väidan kindlalt midagi muud. Esiteks, Kõiges Võimalikus ei saa olla suurimat kiirust, pealegi on mainitud valguse kiirus lihtsalt lonkimine, võrreldes sellega, mis toimub väljaspool simulatsiooni. Reaalsus ja „aeg” ei klapi valguse kiirusega, sest siis läheneme me simulatsiooni piiridele ning siseneme sootuks teistsuguste „füüsika seadustega” ilma.
Aeg on ainult simulatsioonis kodeeritud programm
Programm, mis hakkab selle programmi välispiirile jõudmisel kõverduma. Teadvus viiest meelest väljaspool võidab need simulatsioonipiirangud, sageli juhtub nõnda unenägudes, kui me kukume kaljult või juhtub mingi muu õnnetus, aga keegi ei sure. Korrake sedasama programmis ja te „surete”, vähemalt teie kehaga juhtub nõnda, sest just sel viisil on programm kirjutatud, et kaaperdada piiratuse seisundis tajumine. Usk valguse kiirusesse või võimalikkuse piiri hoiab teid selles programmis lõksus, sest teie reaalsusetunnetusest saab teie kogetav reaalsus.
Enamik inimesi uskus, et keegi ei jaksa läbida miili vähem kui nelja minutiga, aga pärast seda, kui Roger Bannister oli parandanud 1954. aastal rekordit sekundi murdosa võrra, saavutasid teisedki üksteise järel ikka paremaid tulemusi. Sama põhimõte. 2015. aastal oli miilijooksu maailmarekord ligi 17 sekundit alla nelja minuti. Surmalähedust kogevad inimesed leiavad enda erinevate „füüsikaseadustega” täiesti erinevast reaalsusest, kui nende teadlikkus taandub kehast – see eemaldab tähelepanupunkti piirangutajust, mis on spetsiaalselt meie „füüsilisse” (Matrixi simulatsioon) reaalsusse programmeeritud.
Näiline Mina ehk viie meele „mina” on nende piirangute subjekt, sest see on sellesama programmi osa, kuid Ääretu Mina saab neist üle, sest see pole selle programmi osa. Kui juhtub nõnda, siis peetakse selle tagajärjel nähtavaid „imesid” sageli silmapetteks – „midagi niisugust ei saa juhtuda”. Kui sageli pillub niisuguseid sõnu simulatsiooniga köidetud Näiline Mina, mis nõnda usub selle programmeeritud seadusi ja reegleid. Tegemist on Näilise Mina pettuse ja illusiooniga – nagu mustkunstnike puhul -, aga Ääretu Mina ei vaja piirangutest ülesaamiseks midagi niisugust, olles Kõik See, Mis On Olemas Ja Saab Alati Olla.
Teadlased uurivad võimalust, et meie reaalsus võib olla arvutisimulatsioon
Ka Oxfordi professor Nick Bostrom on öelnud, et meie maailm võib olla arvutisimulatsioon, ning konstrueeris „arvutamisnõuded”, mille puhul saaks selle konstrueerida. Ühtaegu on Bostrom transhumanismi – inimestesse tehnoloogia siirdamise – pooldaja, mille kohta minul on nii mõndagi öelda. On oluline, et inimestel oleks võimalik hinnata, kui suurel määral võimaldab niisugune transhumanism inimeste kontrollimist. Juba on olemas tehnoloogia, mis sisuliselt peegeldab simulatsiooni virtuaalreaalsuse mängudena, mis veenavad mängijaid, et nende virtuaalmaailm on reaalne. Meil on olemas virtuaalreaalsuse treeningprogramme (ka pilootide väljaõpetamiseks) ning filmisimulatsioone, mis lähenevad selle maailma reaalsusele veelgi rohkem. Mõnes haiglas ühendatakse põletushaavadega patsiente virtuaalreaalsuse tehnoloogiaga, et nad saaksid sidemete vahetamise ajaks keskenduda teistsugusele reaalsusele. Virtuaalreaalsuse arengu eesliinil tegutsejad kinnitavad, et peagi luuakse virtuaalreaalsused, mida ei saa eristada meie „reaalsest maailmast” (simulatsioonist). Bonn ülikooli teadurite meeskonna liige Silas Beane ütles:
“Olemasoleva idee kohaselt saavad inimesed tulevikus üsna lihtsalt simuleerida kogu universumit. Ees ootavat määratu pikka aega arvestades on nende simulatsioonide arv tõenäoliselt kolossaalselt suur. Seega kui esitate küsimuse: „Kas meie elame ühes tõelises reaalsuses või ühes paljudest simulatsioonidest?”, siis statistilisest seisukohalt elame me tõenäoliselt simulatsioonis.”
Marylandi ülikooli John S. Tolli õppetooli füüsikaprofessor ning ühtaegu stringi- ja osakesteteooria keskuse direktor James Gates on veel üks peavoolu teadlane, kes uurib tõendeid, et meie elame simulatsioonis. Ajakirjas Physics World 2012. aastal publitseeritud artiklis nentis ta, et olemasolev tõend osutab tõepoolest, nagu sarnaneks meie reaalsus sellega, mida nägime filmisarjas „Matrix”. Gates kirjeldas üksikasjalikult, kuidas tema meeskond avastas Universumi koes võrrandid, millesse olid sisestatud digitaalandmetega arvutikoodid (1 ja 0) – teisisõnu, arvutis kasutatava elektrilaengu olemasolu või puudumise binaarsüsteem. Ta nõustus arvamusega, et „looduse” saab redutseerida arvutikoodides peituvate võrranditele ning et nende koodide avastamine toetab meie simulatsioonis elamise arvamust. Samuti ilmutas Gates, et nad olid avastanud samasuguseid jadasid nagu vigu korrigeerivate koodide matemaatilised jadad või arvutitesse ja muudesse tehnoloogiavahenditesse sisestatud blokeerimiskoodid. Need taastavad mingite andmete algseisundi, kui miski on neid ülekandmise ajal muutnud või nende olekusse sekkunud. Gates ütles, et ta ei tea, mida need teevad meie reaalsuse struktuuriga, kuid mina arvasin, et tegemist on osaga tarkvarast, mis tagab, et simulatsioon jääks paika, kui muud andmed ja infoallikad ähvardavad selle stabiilsust. Niisugused vigu korrigeerivad koodid on seotud ilmse piiranguga (Matrixi müür), mida nimetatakse valguse kiiruseks. Massachusettsi Tehnikainstituudi (MIT) füüsik Max Tegmark kinnitab, et Universum on matemaatiline struktuur, „samasugune nagu kuup või tetraeeder”, ning et „see on täielikult kirjeldatav arvude ja valemitega samamoodi, nagu kodeeritakse videomäng”. Raamatu „Our Mathematical Universe” („Meie matemaatiline universum”) autor Tegmark rõhutab, et arvutimängude ja meie maailma füüsika on põhiliselt sama:
“Oletagem, et olete „Minecrafti” või mõne palju parema graafikaga täiuslikuma arvutimängu tegelaskuju ega arva, et olete mängus. Te tunnete, et põrkate vastu reaalseid objekte, et võite armuda ja kes teab millest erutuda. Kui asute uurima selle videomängu füüsilist maailma, siis avastate lõpuks, et kõik koosneb pikslitest ning et kogu tegelikuks peetud „kraam” on üksnes kõike seda kirjeldav numbrikogum. Kindlasti heidab mõni sõber teie üle nalja ja ütleb: „Jäta juba, rumaluke, see on kõigest jama.” Ent keegi teine väljastpoolt seda videomängu näeb tegelikult ainult arvusid.”
Oma maailmas oleme täpselt samasuguses olukorras. Vaatame ringi ega näe mingit matemaatikat, vaid kõik näib koosnevat elementaarosakestest nagu kvargid ja elektronid. Mis omadused on elektronil? Kas sellel on lõhn, värvus või tekstuur? Ei ole! Meie teada on elektroni ainsad omadused -1, ½ ja 1. Meie, füüsikud, oleme pannud neile omadustele veidrad nimed nagu elektrilaeng, spinn või leptonarv, kuid elektron ei hooli sellest, kuidas me seda nimetame, need omadused on lihtsalt arvud.
Interaktiivne simulatsioon ehk „kosmiline internet”
Simulatsioonid opereerivad teatud sagedusvahemikes, need on energialainete, vibratsioonide ja arvude maailm, mis erineb eneseteadlikkuses asuva Ääretu Kõikvõimalikkuse paigalseisust ning vaikusest. Need lained ja vibratsioonid on kodeeritud informatsioon, inimese Keha-Mõistus dekodeerib selle informatsiooni maailmaks, mida me tajume füüsilisena. Räägin kohe sellest lähemalt.
See simulatsioon on interaktiivne. Me dekodeerime informatsiooni informatsiooniväljadest, mida me nimetame Universumiks, ning ühtaegu muudame Universumit, lähetades oma tajusid mõtete ja emotsioonide (informatsioon) kaudu. Just sel põhjusel kirjeldan ma Universumit – simulatsiooni – „kosmilise Internetina”. Põhimõte on ikka seesama, eriti juhtmevaba kommunikatsiooni puhul. Juhtmevaba Interneti informatsioon võib ilmuda teie arvutiekraanile kujutiste, sõnade, joonistena ja videokaadritena, kuid kas te näete ainsatki neist toast ringi lendavat või ühendusmastist tulevat? See informatsioon asub tõepoolest selles ruumis, kuid nähtamatute informatsiooniväljadena (Wi-Fi), mille arvuti dekodeerib kujutisteks, sõnadeks, joonisteks ja videokaadriteks.
Keha-Mõistus on bioloogiline arvuti, mis dekodeerib nähtamatust Kosmilisest Internetist pärit informatsiooni teadliku viie meele mõistuse „nähtavasse” maailma
Universumit oma alusseisundis saab igati sobivalt võrrelda Wi-Fi väljade või informatsiooniga, mida me kodeerime ja dekodeerime. Me elame informatsioonienergia „meres” – simulatsioonis ehk Matrixis. Interneti infosüsteemiks nimetatav eksisteerib ainult kujul, mida me näeme siis, kui arvuti toob kodeeritud informatsiooni ekraanile, ning meie „füüsiline” reaalsus on olemas ainult kujul, mida me tajume siis, kui aju dekodeerib informatsiooni oma „ekraanile”. Pole olemas midagi „seal väljaspool” – „väljaspool” on ainult illusioon.
Sageli küsivad inimesed, kuidas on nõnda, et kui me ise loome oma reaalsuse, nagu ma räägin, kuidas siis juhtub nõnda, et me kõik näeme sedasama maastikku, maja või autot? Me kõik dekodeerime neidsamu taustinformatsiooni välju, sedasama informatsioonikonstruktsiooni, kuid mitte tingimata sedasama detaili ning samasuguse tajuga. Kuidas me teame, mida teised näevad? Nad võivad näha sedasama peamist tausta (dekodeerides Kosmilist Internetti), kuid informatsioon, mille me valime dekodeerimiseks ning mida me arvame „nägevat”, võib olla vägagi erinev. Sageli kuuleme inimesi küsivat kelleltki teiselt, kes tajub sama objekti kuidagi teisiti: „Mis planeedilt sina siis oled?” Õigem oleks küsida, mis planeeti sa dekodeerid ja tajud.
Meenutagem sedagi, et aju võtab vastu 11 miljonit „tunnet” või „muljet” (informatsiooniühikut) sekundis, kuid konstrueerib meie visuaalreaalsuse taju kõigest neljakümnest, täites lüngad sellega, mis peaks seal tema arvates olema. Kas tahate tõepoolest öelda, et iga aju täidab kõik need lüngad täpselt ühtmoodi? Vaatleja reaalsusetaju dikteerib samuti, mis on dekodeeritud ja mis sellest tuleneb – kas klaas on pooltühi või pooltäis. Nüüd veel midagi, mis hiljem muutub väga oluliseks. Te võite programmeerida arvuti, et see dekodeeriks informatsiooni teatud viisil või dekodeeriks osa informatsiooni, eirates ülejäänut. Keha-Mõistus on bioloogiline arvuti, mida saab programmeerida samamoodi. Kui soovite inimkonna massikontrollimist, kas siis seda ei saaks teha? Muidugi saab – ja seda nad teevad. See programm on Näiline Mina.
Autor: David Icke, autor ja vandenõude uurija
Katkend pärineb David Icke uuest raamatust “Näiline Mina”, mille esitlus toimub sel kolmapäeval, 9. novembril kell 18.30 Solarise Apollos, kus autor vastab küsimustele ja jagab autogramme. Hallo, Kosmos!” külaline: kuula eesti keelese tõlkega 1 osa ja 2 osa, inglise keeles 1 osa ja 2 osa. Kuula David Icket saates “Hallo, Kosmos!” sel neljapäeval, 10. novembril kell 20 (ja kordusena pühapäeval, 13. novembril kell 14) Raadio 2s.
Vaata ka 18. oktoobril Tallinna TV eetris olnud värsket videointervjuud Davidiga.
