Põhjuseks on ööpäevast rütmi kontrolliv hormoon melatoniin. Selle tootmine järgib looduslikku öö ja päeva vaheldumist – kasvab õhtul pärast pimeduse saabumist ning kahaneb varahommikul. Pidev kunstlik valgus nihutab melatoniini vabastamise aega ja inimene tunneb ärgates väsimust.
USA Colorado ülikooli psühholoog Kenneth Wright värbas kaheksa inimest. Kõik kandsid erilisi liikumisandurite ja valgusmõõtjatega käekelli.
Esimesel katsenädalal elasid kõik inimesed oma tavapärases rütmis. Seejärel veetsid nad 24 tundi laboris, kus uurija mõõtis nende süljes melatoniinisisaldust.
Seejärel saadeti kõik katsealused nädalaks matkama, kus nad võisid magada ja ärgata, millal aga soovisid. Ainsad valgusallikad olid päike ja õhtune lõkkevalgus. Ühelgi inimesel polnud taskulampi ega mobiiltelefoni. Pärast matka mõõdeti jälle kõikide katsealuste süljes hormoonisisaldust.
Tulemuste analüüsimisel tuli välja, et inimesed magasid nii linnas kui looduses enam-vähem sama palju. Matkal olles viibisid nad rohkem päikesevalguses ja see nihutas nende sisemist kella.
Inimeste keha hakkas melatoniini vabastama päikeloojangul – ligikaudu kaks tundi varem kui kunstvalguses ja lõpetas hormooni tootmise veidi pärast päikesetõusu. Katsealused ärkasid paremas tujus ja väljapuhanuna.
Eriti nähtav oli muutus öökulli-tüüpi inimestel. Wrighti oletusel võibki kunstvalgusel olla suurem mõju neile, kes armastavad öösel üleval olla. Linnas elutsevate “öökullide” keha toodab uniseks tegevat melatoniini kuni ärkamiseni ja seepärast tunnevad inimesed end hommikul väga väsinult.
Oma elu kergendamiseks soovitas uurija lasta hommikul päikesel tuppa paista ja paar tundi enne magaminekut veeta pigem hämaras valguses. Magama peaks kindlasti pimedas, seda enam, et öine valgus võib tekitada depressiooni.
Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
Autor: Piret Pappel
Allikas: www.novaator.ee
