Kui ma sain ettepaneku kirjutada teemal "looduse tagasitulek", oli mu esimene mõte: loodus meie juurde niisama lihtsalt ei tule, loodust tuleb enda juurde kutsuda. Kuidas mina looduse enda juurde tagasi kutsusin? Noorena tehtud raske maatöö ja hilisem linnaelu võõrutasid mind loodusest. Paar aastakümmet tagasi tekkis mul aga huvi šamanismi vastu. Otsisin kõikvõimalikke allikaid, et sellest rohkem teada saada. Lugesin raamatuid loodustemplitest, maakera energialiinidest, maaema Gaiast ja väeloomadest. Teistes raamatutes räägiti loodusvaimudest: haldjatest, puuvaimudest ja elementaalidest – tule ja vee, õhu ja maa olenditest. Kirjeldused inimeste suhtlemisest loodusvaimudega haarasid kaasa. Mind kõnetas mõte, et loodusvaimud üksi ei saa kindlustada elu õitsemist ja jätkumist Maal, nad vajavad meie koostööd. Inimesed on aga unustanud, et loodusvaimud on olemas, kirjutab Marina Paula Eberth lehel Holistika.ee.
Me ei näe oma mõtteid, me ei saa neid käega katsuda ega kaaluda, ometi ei arva me, et neid pole olemas. Lood nähtamatutest loodusolenditest tundusid aga olevat “hoopis teine asi”. Psühholoogiamagister minus kahtles endiselt, kuigi ma teadsin, et kvantfüüsikal põhineva maailmanägemuse kohaselt on universumi kõigi vormide ja ilmingute baasiks ja algpõhjuseks ühendväli, elava teadvuse väli.
