Katkend Marilyn Kerro raamatust “Taassünd”.
Teisele poole
Kõigil meil on oma lugu, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Kuidas me oma lõpu leiame, on ülevalpool paika pandud meie endi poolt, meil lihtsalt puudub mälestus selliste kokkulepete kohta.
Minu juures käis hiljaaegu naine, kes oli traagiliselt kaotanud oma ainsa tütre – noore, igati elujõus, kuid tema tee siin maises ilmas jäi lühikeseks. Nagu paljudel inimestel, oli ka selle naise peamisi küsimusi: miks just tema, kellel oli terve elu veel ees?
Vaatasin fotolt seda sügavat pilku, säravat naeratust, oli näha, et noor naine oli elujõuline, kuid ta justkui põletas oma eluküünalt liiga kiiresti. Alati oli vaja kuhugi jõuda, midagi planeerida. Kõik, mis me kogeme oma elu erinevatel etappidel, koges tema 29 aasta jooksul ette ära.
Kindlasti teate ka oma sõprusringkonnas selliseid, kes armastavad olla tähelepanu keskpunktis, astuvad suhtesse väga noorelt ja ega lapsedki tulemata jää. Neis on tohutu energia ja elujõud, väsimatud hinged, kes kappavad kui taltsutamatud hobused, sest neile reeglid ei kehti ega hakka kunagi kehtima.
Inimesi tõmbab selliste poole nagu magnetiga, neil on palju sõpru ja see miski, mida keegi ei suuda seletada. Tavaliselt on nad esimese elutee numbriga, see tähendab, et ta on noor hing, kellel puudub kogemus eelmistest eludest ja hirmutunne. Kõik, mida ta kohtab ja näeb, pakub huvi ja on vaja järele proovida. Mõni nimetab neid elupõletajateks, mina nimetaks nooreks hingeks.
Kahjuks, kuigi on ka erandeid, kipuvad sellised hinged panema ennast olukordadesse, kus elutee võib jääda lühikeseks. See ei olene välisteguritest, vaid inimese enda iseloomust ja hirmutundest. Kõik, mis on ekstreemne ja ajab pulsi lakke, pakub neile huvi. Väga palju oleneb vanemast, kuidas ta teeb lapsega väikesest peale tööd, kuidas on asjad kodus paika pandud, kui palju on rääkimist ja arusaamist.
Kui tulla tagasi noore neiu juurde, siis tema elutee number oligi üks. Noorelt ei pannud vanemad piire ja neiu kasvas vabalt, sõprade keskel. Ema iseloomustaski teda kui kangekaelset elupõletajat ning nagu möödaminnes mainis, et tegelikult ei tulnud tütre surm talle üllatusena, kuskil südamesopis oli ta seda alati kartnud. Siin oli palju, mis jäi lapsepõlves tegemata, ja surm oli vältimatu. Naine põletas oma eluküünalt alateadlikult, püüdes jõuda kohtadesse, kus sai kogeda uut, ja elada hetkes. Kui see kõik sai tehtud, oligi tema eluenergia otsas, polnud seda kuskilt juurde hankida ja tema aeg tuligi kätte, teistele ootamatult, temale mitte.
Paljusid huvitab lahkunu ärasaatmine ja kõik, mis kaasneb selle raske sündmusega. Kindlasti peab igaüks oma südame järgi otsustama ja mina olen alati soovitanud perele ära rääkida, kuidas keegi midagi soovib, et pärast ei oleks lähedastel seda ainsat küsimust: mida edasi teha? /…/
Marina lugu
Seoses teispoolsusega meenub inimene, kes külastas mind juba väga-väga ammu, ajal, kui elasin veel Moskvas. Minu juurde tuli naine nimega Marina. Tal oli pealtnäha kõik olemas: hästi makstud töö, armastav mees, lapsed, kes käisid juba ammu iseseisvalt kooliteed.
Juba noorena oli naine väga sihikindel ja teadis, mida ta tahab ja millal ta seda saama peaks. Sihikindlus kandis vilja, sest ainult nii suutis ta juurakoolis läbi lüüa ja ennast tugevate alfaisaste keskel maksma panna. Elanud terve elu pealinnas, tekkis suur soov muutuseks, hing ihkas rahu ning vaikust, kohta, kus saaks hommikukohvi juua nii, et ei peaks rõdult vaatama betoonseinu või kuulama sireene ja pidevat liiklusmüra, mis tahes-tahtmata hommikutundidel kõrvu “silitas”. Mees oli naist alati armastanud ja ka siin polnud isegi küsimust, kas teha muutus või mitte – kui naine nõnda soovis, tuli soov täita. Paari kuu jooksul jõuti otsusele, kuhu mida ehitama hakata. See tähendas muidugi, et töötunde tuli mõlemal juurde, sest kulutused suurenesid. Aeg möödus linnulennul ja aasta pärast hakkaski maja metsaveerel valmima, kaugel vulisemas ojake, ja kaua oodatud hommikud olid käeulatuses.
Kõik oli läinud nagu planeeritud hetkeni, kui naine leidis rutiinse kontrolli käigus rinnast tüki, mis uurimisel osutus kolmanda staadiumi vähiks. Prooviti kõike: keemiat, tablette, looduslikke ravimeid, kahjuks ei allunud see vähivorm ühelegi ravile, mida meie moodne meditsiin kasutas. Kõik unistused justkui said täidetud peale selle kõige suurema – elada harmoonias looduse ja iseendaga. Marina tegi terve elu tööd, et pakkuda oma lastele paremat elu, lootuses, et kui töötab veel paar lisatundi, siis vanaduses, kunagi hiljem saab ka tema oma töövilju nautida.
Ta ei saanud ega suutnud elada hetkes, kõike, mida ta tegi või mille nimel töötas, tegi ta kellegi või millegi jaoks. Mitte praeguse hetke, vaid tuleviku jaoks, mida temal endal kahjuks enam ei olnud. Temaga kohtudes sain aru, et siin ei ole mul midagi muud teha kui toetada, rääkida ja arutleda maailma üle. Ta oli haigusega võideldes jõudnud tagasi juurteni, saades aru, kus oli tehtud vigu, mida oleks võinud muuta. Kahjuks temal tuli arusaam liiga hilja, ta oli oma saatuseteelt juba nii palju eemaldunud, et ta kutsuti koju, sinna, kuhu läheme kõik – teise dimensiooni, mis on tuntav, aga mitte nähtav meile, maistele hingedele.
Rüselus ristteel
Aastaid tagasi, kui käisin “Selgeltnägijate tuleproovi” võtetel, oli tegemist juhtumiga, mis ilmselt huvitab ja samas lahtiseletatult võib aidata ka paljusid lugejaid.
Ühel külmal sügisõhtul viidi mind teelõigule, pikk sirge tee, nagu teelõik ikka pealt vaadates. Pered ja lähedased ootasid põnevusega, mida ma suudan selle kohaga seoses tunnetada. Kuna inimesi oli tulnud kohale päris palju, oli mul vaja liigsest tähelepanust ja energiast eemalduda, muidu poleks ma saanud täisväärtuslikult tööd teha. Kui inimesed seisavad kõrval ja neid on palju, siis on informatsiooni lugeda segadust tekitav ja raskem kui töötada ühe inimesega.
Eemaldudes rahvamassist, vaatlesin, süütasin küünla – ja tunnetasin ebamugavust. Oli tunne, et tahaksin nutta. Vaatasin vasakule ja nägin noort meest seismas. Ta hoidis justkui peast kinni ja üritas mulle seletada, et ta tahab koju tagasi tulla, kuidas teda siis ei nähta? Vaadates paremale, nägin vanemat naist, kes lihtsalt istus teepervel ja süütas sigareti. Tema tundus olevat rahul. Mida rohkem hakkasin teelõiku jälgima, seda rohkem inimhingesid minu juurde tuli, kõikidel oma lugu, mida üritati rääkida. /…/
Loe edasi Marilyn Kerro uuest raamatust “Taassünd”.
Täna, 17.dersembril toimub Viru Keskuse Rahva Raamatus kell 17.00 Marilyn Kerro vestlusõhtu, kus Marilyn vastab küsimustele ja jagab soovijatele autogramme.
