Soovides ennast läbi teiste valideerida, anname ära oma väe ja väärikuse ning järgides käitumisõpikuid ja tuima reeglistikku “kuidas asjad peaksid olema“ paneme vaid ennast ja teisi raami ning muudame selge vee sogaseks, valge tuvi halliks, valguse pimeduseks ja armastuse egoks.
Et näha ennast päriselt, tuleb kõigepealt vaadata peeglisse. Läbi iseenda süütute silmade, mitte keskenduda sellele, kuidas keegi teine meid näeb.
Miks manööverdada, kui võime sõita otse? Ja kas adrenaliin, mida me selle käigus gaasipedaali vajutamisest ja puhtuse rüvetamisest saame on väärt mudas kinni istumist ja lõhkumist, mis selle tulemus saab olema?
Ma võtan vastu vaid siis kui tean, et minus on piisavalt, et tagasi anda.
Ma kutsun oma ellu selle, kelle Hing tantsib muusika järgi, mida vaid meie kaks kuuleme.
Ma arendan ennast iseenda pärast, mitte selleks, et olla ahvatlevam, parem mängur või kõige uhkem trofee seinal. Sest ma tean, et trofees puudub hing ja ahvatlustes ehedad värvid.
Ma julgen olla mitte tahetud, sest kõige tähtsam on see, et ma soovin iseendaga elu lõpuni üheskoos olla nii, et mul on hea ja kerge.
Ma lendan selleks, et tunda tuult oma tiibades, mitte selleks, et teistele ülevalt alla vaadata.
Ma hoian oma püha seksuaalsuse hubast leeki väärikalt, ja purskan tuld siis, kui olen hoitud.
Minu fookus on headuse ja külluse loomine mitte ainult enda vaid ka teiste hüvanguks.
Ma lõikan lahti kõik sidemed ja valud, mida olen teistele põhjustanud ja mida nemad oma ebateadlikkuses on põhjustanud mulle. Sest andestamise vägi on suurem kui elu.
Ma julgen olla haavatav, sest kaitsed ehitavad mu ümber vaid liigtugevaid seinu ja jäävalle saab vaid soojus ja avatus sulatada.
Ma olen tänulik kõikide oma kogemuste eest ja lähen nendest sirge seljaga läbi. Tänulikkuses, nad on minu suured õpetajad.
Ma ootan, kui on vaja oodata ja tegutsen, kui mu Süda nii ütleb.
Ma olen taevas, ma olen maa. Olen eha ja ööpimedus. Olen kõik ja mittemidagi.
Ma ei oota rahu saabumist, sest ma ise olengi rahu.
Allikas: Marii Partsi Facebooki leht
