Mul on eredalt meeles, kuidas algklassi õpilasena talvisel ajal kooli poole rühkisin, higimull otsa ees, raev hinges ja kulm kortsus. Kas selle pärast, et mulle ei meeldinud õppida? Ei. Hoopis sellepärast, et mind oli liiga paksult riidesse topitud. Minu järjepidevaid pingutusi ennast selgeks teha ignoreeriti ja alati jõudsin koolimajja ülekuumenenuna.
Kas ma sain trauma? Samuti ei, aga tigedaks ajas küll. Ideaalse lahendusena probleemile jätsin enamus oma talveriideid kooli (et siis suvevaheaja hakul need kõik ühekorraga ära tuua nagu üks tugev Eesti raskeveohobune). Sest ükskord peavad need kampsunid kodust ju otsa saama? Ükskord keegi mõistab, et ma ei jää ju haigeks? Et mul pole külm?
Enamus lähedasi teavad, et riidesse ei oska ma ennast siiamaani panna ja külm hakkab mul ka haruharva. Ja alati eelistan pigem natuke jahedat, kui palavat keskkonda.
Ülaltoodud „Sa-pead-kindad-kätte-panema“ näide on muidugi alles algus.
„Sa pead kindlasti ülikooli minema!“ „Pill tuleb pika ilu peale!“ „Kõige õigem on ikka stabiilne palgatöö, see tagab turvalisuse!“ (Mis siis, et ülemus võib Sind igal talle sobival hetkel vallandada ja kui Sulle välk sisse lööb, on tal homnepäev uus asendaja olemas).
„Mis asja, Sa tahad reisima minna? Siin Eestis on ju kõik olemas. Vähemalt ei ole meil mürgiseid ämblikke!“ „Sa ei pane oma last lasteada? See on küll talle sotsiaalne enesetapp“.
Kaua aega kulutasin selliste nõuannetega võitlemisele, panin energiat „mustrite murdmisele“ ja vastandumisele. Sest ma olen ju eriline, määratud lõhkuma oma suguvõsa mustreid ja tegema teisiti? „Mustreid murdes“ hakkasin hoopis ära lükkama midagi imeilusat – armastust. Ja mida aastad edasi hakkasin vaikselt mõistma, et mind ei ole üritatud vähendada, panna oma pilli järgi tantsima, piirata ja mingisugusesse müstilisse suguvõsa mustrisse suruda. Mind on lihtsalt üritatud omal moel, omadele kogemustele tuginedes ja oma elunägemust/hirme/traumasid arvesse võttes armastada.
Tuli välja, et ma ei olegi teistest erilisem mustrimurdja, ägedamini elaja või oma perekonnast parem. Ma ei asetse neist kõrgemal, ma ei pea neid muutma, nende harjumusi või elu elamise viise vähendama. Ma ei pea käima mustrite murdmise meditatsioonis, saatma neile metsaveo koormate viisi valgust ja armastust (ise samal ajal vihast hambaid krigistades). Ma ei pea neile välja ütlema, kuidas nad pole osanud mind armastada ja seetõttu ma olengi täna viha täis, vastik, kõigiga nõme ja otseloomulikult – traumeeritud. Meie pere, ümbritsevad inimesed, sõbrad ja tuttavad ei hakka kunagi meie ümber kikivarvul käima ja nad ei peakski.
Nemad armastavad mind nagu nad oskavad, andes endast selle hetke parim. Minu töö on ennast armastada nagu ma vajan.
Selgus, et ma teen seda, mida enamus inimesi üritavad kui nad iseseisvuvad ja teevad esimesi värisevaid samme endaks saamise teekonnal – ma tahan lihtsalt teha teisiti.
Armastusel on mitu nägu ja selline hoiatamine, piiramine ja kaitsmine on üks neist nägudest. See on ilus. Täna, pisikese tütre emana mõistan ma seda hästi. Ma soovin teda omal moel maailma eest kaitsta ja tahan, et tal oleks alati hea. Omad vitsad olen juba kätte saanud teda talvel kubujussiks riietades (jah, ta oli põgenenud kärus olevast soojakotist, võtnud sokid jalast, kindad käest ja vaatas rõõmsalt käru serval kõõludes lumesadu – tal ei olnud külm!). Sain seda nähes küll miniinfarkti, aga samas ka ühe ilusa ja humoorika õppetunni võrra rikkamaks.
Kas ma järgin täna oma lähedaste nõuandeid? Pean tunnistama, et pigem ei.
Kas nad soovitavad, hirmutavad ja pahandavad edasi? Jah!
Aga ma ei võitle nendega, ma ei lükka neid ära, ma ei pea oma valikuid ainuõigeks. Ämbrisse astudes võtan oma õppetunnid omaks, ei tunne ennast süüdi kui keegi ütleb „Sa poleks pidanud seda tegema“ ja kolistan naeratades oma teel edasi. Ma võtan vastu selle mure ja hoolimise all oleva armastuse, olen tänulik ja siis teen seda mida ma ise, oma südame häälele järgnedes õigeks pean.
Kogu maailm on nagu see torkiv, kulunud, natuke liiga soe, aga omamoodi kalliks saanud kampsun. Sina otsustad, kas/kuidas ja mis tingimustel soovid seda endale selga panna. Aga ära unusta, et ta on armastus.
Allikas: Marii Partsi Facebooki leht
