Vaatasin esimest korda tema silmadesse üle terve ruumi ja teadsin, et see on tema. Ja ma armastasin teda juba sel hetkel. Ma olin seda hetke nii kaua oodanud ja sellesse uskunud. Ma tundsin hingerahu, aga samal ajal füüsilises kehas erutusvärinat. Kuidas, kus, millal … pole oluline. See on tema, olen ta leidnud. Teiselt poolt maakera tuli ta, kui palju pidi universum kõike sättima ja planeerima, et meie teed sel momendil just seal ristuksid. Kui imeline on äratundmine esimesest silmapilgust. Kui palju olen ma sellest unistanud, oodanud ja lootnud, kuid see tegelik tunne, see hetk on ülim ja parem isegi kõige julgematest unistustest.
Tema silmadesse vaadates, isegi kaugelt üle terve ruumi, tekkis mu põskedele õhetus ja puna. Jah, see oli tunne, mida ma kunagi varem tundnud polnud. Ma lausa õhetasin ja lõin pilgu maha. Terve mu keha surises soojalt, mis tähendab, et eluenergia voolas väga jõuliselt ja minu hing tundis selle hetke olulisust nii tugevalt.
Tema silmadest hoovas minuni seda tuttavat soojendavat energiat. Need silmad olid nii erilised, nii tuttavad mu jaoks, et nendesse vaatamine tekitas isegi mu kehas tugevaid reaktsioone. Neist õhkus väga suurt armastust, kaastunnet, siirust, kirge. Silmad näitavad, kui siiralt inimene armastab. Kuidas saab keegi tunduda nii tuttav, kui näen teda selles kehastuses esimest korda? Silmadest kiirgab hing, mis on tuttav ja oma. See soojus on tunne, et korraga meenub kogu armastus, mida tema vastu läbi elude tundnud olen. Kõik koos veedetud elud. Erilised koos veedetud hetked. Mäletan nende silmade puudutust, nagu oleks see juhtunud eile. Sellest hetkest polnud miski enam endine.
Tahtsin talle naeratada, aga see hetk oli liiga intensiivne, et lõin hoopis pilgu maha. Tema silmad puudutasid mind nii tugevalt, et tundsin seda füüsilisel kehal. Aasta hiljem sellest hetkest rääkides küsisin, kas ta üldse aimab, mida tunneb naine, kui teda põletavad nii kirglikud silmad …
Isegi praegu sellest kirjutades ja sellesse hetke tagasi minnes hakkavad mu põsed õhetama ja silmadesse tulevad pisarad. See oli kõige erilisem, intiimsem ja erutavam hetk mu senises elus.
See juhtub vaid üks kord elus … Jumalik kohtumine kahe hinge vahel. Looja enda poolt kavandatud. Seda juhtub vaid kord elus ning mitte kunagi enam.
Olin koos oma sõbrannaga, kui teda esimest korda nägin, ning ütlesin sõbrannale: “See on minu mees, mu abikaasa, mu laste isa”. See oli kõige kindlam tunne, mida elus tundnud olen. Ja kui hullumeelne, kui mõelda vaid füüsilise reaalsuse piirides. Mu sõbranna vaatas mind sellise pilguga, nagu oleksin hulluks läinud. Aga mina teadsin kahtlusteta. Ta on mu südame vaikne sadam, milles hing rahu leiab.
Autor: Mari Arocha Albial
Allikas: Mari Metsallik: armastada tuleb alati kogu hingest, nii kõvasti, kui suudame, isegi kui saame kõrvetada
Armastus ei tähenda omamist, vajamist, kontrollimist, saavutamist või millegi saamist – armastus on pärit sinu seest
Luba oma südamel särada: sina oledki armastus
