Kindlasti on igaühe elus tulnud ette kohti, kus talle on öeldud või on ta ise täiesti tõeselt tundnud, et – Tema on vale. Selles hetkes olles tundis inimene, et ta ei osanud olla õige ja läks lühisesse, sest korraga oli kõik see, milline ta oli valinud olla ja mida teinud, osutunud mõttetuks, tema polnud õnnestunud ning seega oli ta olnud ja on ebavajalik. Vale olemine on huvitav vaatenurk, sest seda iseendale öeldes või teise olemisele hinnanguna jagades, soovib inimene tegelikult olla vale või seda, et teine olekski vale. Vale olemine annab rahu ja vabaduse, sest valest valikust lastakse lahti ja saadakse taas vabaks – kes tahaks valega või vale inimesega koos olla.
Kuidas üks inimene valeks muutub? Inimese võimuses on üks tugev relv, see on vahend, millega saab teisi, kas positiivselt või negatiivselt mõjutada ja igas inimeses on selle järele üüratu sisemine vajadus, mille täitumine tõstab pilvedesse, kuid kättesaamatus sunnib elust lahkumise teed otsima. See on üks eluliselt olulisemaid vajadusi, mida iga inimene vajab omal moel – see on TÄHELEPANEMINE. Loomisest saadik otsib ja jagab inimene tähelepanu ning selle saamise, kui ka saamata jäämise puhul on oluline kvaliteet – inimese täidetus positiivse tähelepanemisega, mille toel kasvab temas julgus olla tema ise ja huvi avastada iseennast. Loomulikult saab tähelepanu osutades teistele ka haiget ja ülekohut teha. Tähelepanemine on võluvitsake, mis muudab inimeste Maailma.
Juba väikesest peale õpib inimene, kuidas köita teiste tähelepanu nt vanemate õuduseks muutuvad jonnid, mis neelavad tohutult energiat ja aega. Hilisemas eas tõusevad sõnelused ja lendavad uksed, sest kusagil on vajalik tähelepanu saamata jäänud ning selle peale on kuhjunud hulk tundeid, mis paiskuvad vihapursetega välja. Selle möllu ja tormi all on sageli peidus teadvustamata vajadus – soov kogeda kaaslase tähelepanu – olla nähtud, jagada ennast ja võtta kaaslane oma ellu kaasa. Täitmata jäänud tähelepanuvajadus kasvab üha suuremaks ja tundub vahele teistele liig taluda olevat, kuid selle saadava tähelepanu kuhja all, mis tegelikult ei täida, on üks pisike täitumata jäänud tähelepanemise vajadus.
Suhtes olles tunneb ja usub inimene, et tal on õigus teise tähelepanule, sest nad on koos ja seotud. Kuid suhte sees olles ja kogedes, et ta ei saa talle vajalikul määral tähelepanemist kätte, siis ta küsib seda. Küsimise viisid ei ole vahel küll kõige sobivamad ega selgemad, sest võidakse väljenduda kohmakalt või isegi nõudvalt, kuid nende sisu on üks – Palun pane Mind tähele! Kui inimene saab talle vajaliku tähelepanu kätte, siis suhted toimivad ja kestavad.
Tähelepanupuudusest kasvavad tülid ja soov lahku minna, sest kui astuda suhtest välja, siis on seal teised reeglid ja tõekspidamised – seal inimene ei eelda ega oota, et teine inimene peab talle tähelepanu pöörama.
Kui inimene tahab vabaks saada suhtest, milles ta enam olla ei soovi, kuid mingil põhjusel ta ei taha ise otsustavat sammu astuda, ehk ta ei taha süüdi jääda, siis leiab ta töötava lahenduse. Suhtes olles ja soovides jääda seotuks jagab inimene infot selle kohta, mida ja kuidas ta oma teel käies või kaaslasega koos olles tunneb, räägib sellest, mida peab või ei pea oluliseks jne. Kui inimene soovib suhtest vabaks saada, siis ta seda olulist infot ei jaga ning ei tee seda isegi siis, kui talt küsida, sest kui tema ei jaga endast seda osa, mida ainult tema saab anda, siis puudub teisel vajalik info ja selgitus, kuidas anda kaaslasele nö õige tähelepanu. See, kes ennast sulges, saab selle lükkega enda käsutusse laskemoona, millega astuda teisele vastu ja öelda – Näed, Sina oled vale, sest pole suutnud minu jaoks õige olla! – ja teine tunnebki ennast süüdi olevat, sest ei osanud ju olla. Ta võtab süüdlaserolli enese kanda, sest tema ju oli vale ja tegi seega teisele liiga. Valedele osutaja saab öelda – Sina oled vale, mina valin uuesti! Siin on tegu manipuleerimisega, kuid see ei tähenda ilmtingimata , et manipuleerija on läbinisti halb. See võib olla ka alateadlik käitumine, inimese poolt, oma sisemisele soovile, leitud lahendus, kuidas suhtest vabaks pääseda.
Kui suhtes olles läheb üks inimene teise juurde ja palub tähelepanu, ehk ta ei oska seda otseselt sõnastada, kuid tema sõnade mõttes on soov olla teisega, läbi enama tähelepanu jagamise ja saamise, ühte seotud. Ta tunneb, et vajab suhte hoidmiseks enamat, ta soovib saada ja jagada olulist infot, vahetada seletusi ja kogeda kusagil enesega seotud kohas rohkem tähelepanemist, et kaaslane tuleks kaasa ja näeks, kuidas inimene oma elu kogedes muutub – see on vajalik, et olla mõistetud ja hoida ühist suhet. Huvitav vaatenurk ja manipuleeriv lahendus on see, kui tähelepanu küsimise peale hakkab teine pool üles lugema neid põhjusi, miks ta ei saanud ega saa anda teisele soovitut. Ta põrgatab pallina tagasi, et teisel on liiga suured nõudmised ja mõttetult isekas tahtmine – teine olevat kui väike laps, kes jonnib, et saada soovitu, sest ei nõustu ilma jääma. Esimene inimene jookseb mõtetega ummikusse ja läheb lühisesse. Teine pool põrutab veel otsa küsimuse – et, kas ta on siis vale ja kui ongi, siis valigu esimene uuesti. Iva on selles, et teine tahabki tegelikult vale olla, sest ta vajab rahu ja vabadust, kuid ta tahab, et esimene võtaks süü suhte lagunemise eest endale, sest nähtvalt süüdistab too teda oma nõudmistega, mis justkui tähendavad, et teine ei suutnud või osanud õige olla. Teine lisab veel “tõde” juurde, et ta ei osanud, sest ta ei saanud, mis iganes sajal põhjusel, kuna esimest inimest oli liiga palju ja selline käitumine tingis just sellise vastuse.
Suhtesõja subtiitrites seisab – esimene inimene küsis tähelepanemist ja teine vastas, et ei taha seda anda. Ta ei taha anda, sest ei soovi esimesega lähedalt seotud olla, ta ei taha astuda koos ja seetõttu ei taha ka teise elust osa saada. Ta tahab rahu ja vabadust ning enese õigena tundmiseks vajab ta vale olemist, et teisest saaks süüdlane, kes võtab suhte ebaõnnestumise koorma enese kanda ja ei küsi enam tähelepanu.
Inimene vajab rohkem tähelepanemist, kui ta tajub, et kaaslane triivib eemale ning vahemaa nende kahe vahel suureneb, sest ta ei suuda enam köita teise tähelepanu. Tema alateadvus fikseerib ära kohad, millest saavad nii öelda kontrollküsimused sellest, kas teine inimene mõistis ja sai temast aru. Vastustest loeb ta välja, kas teine oli talle päriselt tähelepanemist osutanud ja tema elust osa võtnud. Suhtest eemaldujale tundub tähelepanu jagamine talumist vajava kohtustusena, kuid ta usub, et selle andmata jätmine ei muuda suhet olematuks. Talle tundub, et teise soov saada tähelepanu on tolle tüütu kapriis hetkel, kui tema ise tegeleb, millegi muu ja palju huvitavamaga, nt iseendaga.
Kui inimene saab oma varjatud tähelepanemise soovile vastuse – Kas Sina tahad tähelepanu saada? – siis toimub temas plahvatus, ta ei tunne oma soovi ära. Vastuse mõte on küll õige, kuid inimene protestib sellele vastu, sest otsene tähelepanu küsimine ei tundu olevat õige ega lubatud, sest ta kuuleb vastuses sõna – Sina NÕUAD! – vastuolu kasvab, sest kuidas on temal üldse õigust nõuda, kui teine vabatahtlikult ei taha anda, siis ei saa ju. Manipuleeriv lahendus saamaks seda, mida inimene tahab, on panna teine uskuma, et tal ei ole tegelikult õigust nõuda tähelepanemist – ta ei saa, sest ei ole õigust – kuid selle tegelik sisu on – ta ei saa, sest talle ei taheta osutada tähelepanu, kuna ei soovita seotud olla. Inimene võtabki omaks, et on teisele pettumuse valmistanud, sest ei ole osanud olla selline nagu teine arvas teda olevat ning sellepärast tal ei olegi õigust tähelepanule, sest see on lapsikult jonniv käitumine ja ta võtab süüdlaserolli omaks, sest ta usub, et tema ei ole piisav ega õige, et suuta teist, iseendana olles, iseendast huvituma panna – ta usub, et on kõike seda, kellele teine ei saa oma tähelepanu osutada.
Suhtes olles on mõlemal osapoolel õigus teise tähelepanule, kui enam ei soovita end jagada või teiselt saada, siis on suhe küsimärgi all ja aus lahendus oleks seda öelda ning teine vabaks anda, mitte mängida pall teisele poolele, öeldes, et teine on ise süüdi selles, mida ta ei saa, sest vale olles ei ole tal õigust tähelepanule – Sa meeldid ja ma annan, Sina ei meeldi ning ma ei anna. Inimene pühendab oma tähelepanu neile, kes on huvitavad, kellega ta tunneb end seotud olevat ning jagab end suhtes, kust usub endast andes vastu saavat. Suhtes olles on inimesed erinevates rollides, kuid rolli muutustega on inimestel keeruline kohaneda, sest muutus tähendab jagatava ja saadava tähelepanu suuruse ja vahekorra muutust ning just sellepärast on ühe rolli kaotuse või selle teisenemisega raske toime tulla.
Kui oled suhte valinud, siis vastutad selle toimise eest ning nagu rebane ütles – “Sa vastutad alati selle eest, mis Sa taltsutanud oled.” Tähelepanemise andmine – Ma tahan olla Sinu lähedal, soovin võtta Sind oma peopesale ja käia Sinuga ühes. Tähelepanemise saamine – Ma tahan olla Sinu lähedal, palun võta mind oma peopesale ja astu minuga koos.
Autor: Marianne Umborg
