Väga eripärast puuvilja – viigimarja – on sajandeid ümbritsenud müstikaloor
Viigimarjadeks ehk viikideks (ingl. k fig, soome k viikuna) kutsutavaid puuvilju kasvatab mooruspuuliste sugukonda kuuluv harilik viigipuu (Ficus carica). Viigipuu on tugeva jässaka tüve ja laia võraga, suured lehed meenutavad harali sõrmedega käelaba. Küllap teab igaüks piiblilegendi, kuidas Aadam ja Eeva pärast pattulangemist oma delikaatseid kehapiirkondi viigilehega varjama hakkasid. Hiljem nõudsid puritaanid, et viigilehte kujutataks ka selleteemalistel maalidel ja skulptuuridel.
Viigipuud võib julgelt pidada maailma vanimaks viljapuuks, kuna hiljaaegu Jordani jõe orust leitud kivistunud viigimarjade vanuseks hinnati vähemalt 11 000 aastat. Kust viigipuu täpselt pärineb, pole enam võimalik kindlaks teha, kuid kokkuleppeliselt peetakse tema sünnipiirkonnaks Lääne- ja Edela-Aasiat.
Müstika ja reaalsus
Pikka aega arvati, et viigipuu ei õitse ning viljad tekivad talle iseenesest, n-ö pühast vaimust. Seepärast peetigi viigipuud mitmes muinaskultuuris imeliseks puuks ning vedade ja hindu mütoloogias on ta seda seniajani. Väljend “otsi viigipuu õit” sobis juhtudel, kui viidati millelegi täiesti võimatule.
Tegelikult kasvatab viigipuu iga vilja jaoks uskumatult palju, isegi enam kui tuhat imetillukest ühesoolist õit, mis peituvad omapärase kotitaolise õisikuseina (sükooniumi) õõnsuses ning jäävad kogenematule silmale märkamatuks. Viljastunud emasõitest tekkinud tillukesed viljad liituvad, moodustades eripärase harvaesineva liitvilja ehk vilikonna.
Veelgi eriskummalisem on metsiku viigipuu viljumine. Looduse kurioosumina valmivad viigipuu emasõied isastest varem ning närtsivad sageli ilma oma eluülesannet täitmata. Õnneks kannab tolmutamise eest hoolt üks liik kiletiivalisi. Munemiseks soodsat kohta otsiv emaputukas poeb sükooniumi tipus oleva avakese kaudu vilja sisemusse. Seal tiibade külge kleepunud õietolmu kannab putukas edasi järgmistesse viljadesse. Kuna viigipuul on alati mitmes arengujärgus vilju, satub õietolm varem või hiljem viljumiseks valmis emasõitele.
Võib arvata, et sõltuvus eelmainitud putukast on ajendanud aretama üha uusi kultuursorte. Nüüdseks loendatakse maailmas juba tuhatkond viigipuu sorti ja kultivari, mille seas on nii rohttaimi, põõsaid, ronitaimi kui ka puid. Uusimad kultuursordid viljumiseks kõrvalist abi enam ei vaja ning tänu sellele on viigipuu kasvualad tunduvalt laienenud.
Õrn värske viigimari
Viigimarjad koristatakse täisküpsena ning säilivad siis vaid väga lühikest aega. Riknemist kiirendab veelgi õhuke viljaümbris. Pole siis imestada, et meie laiuskraadil näeb seda vilja värskena müügil ülimalt harva. Kõige tõenäolisem on värsket viigimarja kohata septembris-oktoobris, kui viigimarjad põhjapoolkera istandikes valmis saavad ning vajavad ülikiiret turustamist.
Värske viigimari on 3-10 cm pikkune ja enamasti ümmargune, aga võib olla ka vurri- või pirnikujuline. Viljaümbris võib olla valkjasroheline, vasevärvi, punane või isegi sinakaslilla. Mahlane magushapu sisu on tavaliselt punakat värvi, kuigi on ka valge ja kollase viljalihaga sorte. Kõikide sortide ühistunnuseks on arvukad söödavad seemned, õigemini seemnised – botaaniliselt on need viljastatud emasõitest arenenud üheseemnelised pisiviljad.
Enamasti jõuavad viigimarjad väljapoole oma kasvupiirkonda aga kuivatatult, sarnanedes siis ilmetu krimpsutõmbunud pruunika sibulaga. Maitse on neil aga tunduvalt magusam kui värsketel viljadel, ka saab kuivatatud ja leotatud viigimarjadest teha maitsvaid järelroogi. Poodides tuleks neid otsida rosinate, datlite ja teiste kuivatatud puuviljade ja pähklite juurest.
Väärtuslik kuivatatud mari
Kuivatatud viigimarjades on 65-70% süsivesikuid, sh rohkelt puuviljasuhkruid, samuti kiudaineid. Valke ja rasvu on paari protsendi piires. Niiskusesisaldus sõltub kuivatamismeetodist ja on keskmiselt 20%. Tavaliselt on viljad üpris kaloririkkad, 250-300 cal/100g , kuid rohked kiudained tekitavad kiiresti täiskõhutunde.
Kuivatatud viigimarjades leidub ohtralt kasulikke kaaliumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid ning arvestataval määral vaske, tsinki, ja rauda. Vitamiinidest leidub B-rühma vitamiine ning karotenoide ehk A-vitamiini sünteesi eelühendeid.
Kiirelt omastuva energia allikana olid kuivatatud viigimarjad juba Antiik-Kreekas kasutusel olümpiamängudel võistlevate atleetide toidusedelis. Rooma orjapidajad olevat neid söötnud aga orjadele, et suurendada nende töövõimet.
Kuidas süüa?
Värsket poolitatud vilja süüakse otse sõrmede vahelt, kusjuures enamasti süüakse ära ka õhuke kest. Muidugi võib viljasisu ka lusikaga ettevaatlikult välja õõnestada. Ka võib värsketest viigimarjadest teha mahla ja keedist, kääritada neid veiniks ja pruukida likööride maitsestamiseks. Kuivatatud viljadest saab pärast vees, mahlas või alkoholis leotamist mitmeid järelroogi.
