Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Ta kasvab põhjas kuni 78. ja lõunas kuni 55. põhjalaiuseni, mägedes hajusalt kuni 44. põhjalaiuseni. Eriti tüüpiline on ta Põhja- ja Baltimaadele, kuid kasvab ka Briti saarte nõmmedel, Gröönimaa rannikul, suuremas osas Venemaast ning peaaegu kõikjal Kanada ja Alaska mandriosas. Ameerika Ühendriikides kasvab rabamurakaid veel Minnesotas, New Hampshire’is ja Maine’is ning pisut ka New Yorgi osariigi mägedes. Jääajal oli taime levila märksa suurem ning jäänukina sellest ajast kohtab neid Saksamaal Weseri ja Elbe orus, kus nad on looduskaitse all.
Rabamurakas talub külma alla -40 °C, kuid on tundlik soola ja kuivuse suhtes. Ta eelistab märgi päikesepaistelisi kasvukohti, mille muld on happeline (pH 3,5-5).
Eestis võib rabamurakat esineda kohati massiliselt. Rabamurakas kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas. Tavaliselt esineb ta koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades.
Rabamuraka vili on aromaatne ja maitsev. See sisaldab suhkruid, sidrunhapet ja C-vitamiini. Viljad sisaldavad ka bensoehapet, mis on looduslik konservant ja annab viljadele hea säilivuse. Värsketel marjadel on iseloomulik hapukas maitse. Üleküpsenud marjad muutuvad kreemikaks ja nende maitse meenutab jogurtit.
Poolküpsena korjatud vili järelvalmib. Vilja kasutatakse värskelt ning sellest tehakse muuhulgas moosi, kompotti, mahla, siirupit, veini, likööri ja muid jooke. Soomes süüakse marju kohaliku leibjuustuga, lisades palju koort ja suhkrut. Rootsis pannakse murakaid vahvlijäätise peale. Norras süüakse neid vahukoore ja ohtra suhkruga ning pannakse martsipanikoogi peale. Kanadas maitsestatakse murakatega õlut ja tehakse moosi, kuigi mitte nii palju kui Skandinaavias. Alaskal segatakse marju loivaliste, põhjapõdra või karibuu rasvaga ja suhkruga, et valmistada niinimetatud eskimojäätist, mille täpne koostis oleneb piirkonnast.
Rahvameditsiinis on vilja ja ka kogu taime kasutatud köha, tuberkuloosi, reuma, podagra, kusepõie- ja südamehaiguste ravimisel. Meremehed ja põhjarahvad on murakat kasutanud skorbuudi ärahoidmiseks.
