Tegelikult ei tarvitse areng käia läbi kannatuste. Me ise teeme niimoodi, et käime läbi kannatuste, kiristades hambaid. Kui on mingisugune väljakutse, siis teeme sellest probleemi, ise hirmutame ennast selle probleemiga. Selle asemel et mõelda, kas ma tulen toime, kuidas asjad edenevad, kas mul on julgust ja soovi, kas ma usun iseendasse jne - seda tuleb küsida! -, hirmutame end öeldes, et näed, kui see asi nüüd ümber kukub ja mul halvasti läheb, mida siis kõik teised minu kohta räägivad. Appi, kuidas nad siis mind näevad, kuidas nad mind siis ebaõnnestunuks peavad!
Ega kõik ei edenegi sama kiirusega, osad lähevad kiiremini edasi ja osad jäävad maha, areng on kogu aeg erinev olnud.Nendega, kes vaimse arenguga ei kiirusta, ei juhtu ju iseenesest midagi hullu. Ega olegi vaja rutata, kujutage ette, kaks miljonit aastat! Aega on maa ja ilm.
