Nagu on olemas karmaseadus, on universumis ka selline seadus, et kui sa usud, et saad hakkama, siis sa saadki hakkama. Ka siis saad hakkama, kui oled puupaljas. Me kogeme seda, mida me usume, mis on tõelisus, kirjutab Mai-Agate Väljataga oma raamatus „Minu elu ja lugu“.
Kui usun, et saan hakkama, siis ma loon hakkamasaamise kogemuse saamiseks uskumuse, et ma saan alati hakkama. Ei ole niimoodi, et inimene kukkus auku ja nüüd tema sealt august enam välja ei saa. Saab küll. Kõigepealt peab aga uskuma.
Toome niisuguse näite: maja põles maha. Mõni inimene annab kohe alla: nüüd on kõik, mul pole kuskil elada ja ma parem suren ära. Ja ei hakkagi tegutsema, vaid annab sõna otseses mõttes oma negatiivsetele tunnetele järele. Mida aga tegelikult peaks tegema? Jää seisma või istu maha ja hakka vaatama, mis tunded sul praegu on. Kas sa päriselt usudki, et jääd prügikasti kõrvale, või sa kardad või on sul kahju ilusast majast, kas sa arvad, et keegi tegi seda meelega … Ei ole vaja haliseda. Kõige olulisem ükskõik mis sündmuse juures on see, et jääksid teadvele, mitte ei satuks šokiseisundisse. Seetõttu on oluline pidevalt harjutada siin ja praegu olemist ning õppida tunnetama enda sees olevaid tundeid. Meie sees on energiaväljad, mis on minu käes olevad loomejõud. Kuidas kasutame, seda ka loome.
Sellised situatsioonid on nagu eksamid. Ja kui see sügav auk viib sind elu lõpetamiseni – jäid põdema selle pärast ja tervis ütles üles – ehk ei tee eksamit ära, siis uueks eluks valid sama ülesande.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Mai-Agate Väljataga raamatust „Minu elu ja lugu“.
